Ettevõtjad Karoli Hindriks ja Allan Martinson kasvatavad oma lapsest maailmakodaniku

Kuidas on olla ema, kui soovid samal ajal ehitada üles ­firmat, mis muudab maailma? Karoli Hindriks räägib oma pöörasest elust ja kolmeaastasest Mayast.

Kohtume Karoliga (33) Tallinnas Kalamajas, kus on tema rahvusvahelise meeskonna kontor. Karolist õhkub tunnet, et suured asjad on õhus. Tal on adrenaliin üleval, seda on märgata. Jaanuaris õnnestus tal kaasata oma firmasse vinged ameeriklastest riskiinvestorid, kes panustasid 1,9 miljonit eurot. Meie kohtumisele eelnenud päeval oli firma esimene nõukogu koosolek.

Märtsi algul tuli Karoli koos Mayaga tagasi Eestisse moslemi­riigist Malaisiast, kus ta tegi kolm kuud tööd. Abikaasa Allan Martin­soni (49) elugraafik on sama tihe ning ligi 2/3 ajast veedab ta töösõitu­del USAs ja Euroopas. Nii timmitakse hoolsalt reisigraafikuid, et perel oleks vahepeal võimalik koos olla Eestis või mõnes välisriigis.

Tulevikku vaadates loodab Karoli, et Eesti jääb ka edaspidi tema põhikoduks ja firma asupaigaks. “Aga ma ei taha tunda, et minu välismaalastest kolleegid võivad siin saada rassilise kiusamise ohvriks. Nii ei tehta külalistega. Kui Eesti muutub vaenulikuks kohaks, pean mina siit ära kolima!” ütleb ta tuliselt.

Kolm kuud Malaisias

“Seda pilti tahaks ma jagada!” innustub Karoli meie jutuajamise käigus mitmeid kordi. Need on mälupildid Malaisiast. Näiteks räägib ta innustunult, kuidas tütar käis Malaisias laste­hoius, kus olid eri rahvustest lapsed ning Maya ainus heledanahaline. Tüdruk oli teistest erinev, kuid mitte keegi ei võõristanud teda. Või kuidas Maya kallistas tundepuhangu ajel kohalikku last, kes soojalt vastu kallistas. Karolit vaimustab, kuivõrd heatahtlikult ja avatult neisse Malaisias suhtuti.

Karoli teadlik valik on, et Maya kasvab maailmakodanikuna. Eestis oli tal kaks aastat venekeelne lapsehoidja, praegu käib ta vene lasteaias ja räägib puhtalt vene keelt. Malaisias käis ta aga ingliskeelses lasteaias. “Sest lapsed on keelesvammid,” põhjendab Karoli, miks ta on seadnud tütre olukordadesse, kus lapsel on põhjust õppida võõraid keeli ja kultuure.

Ka Maya nautis Malaisia-elu. Olles pärast kolmekuist Aasias olekut Tallinnas tagasi, vaatas ta aknast sombust ja porist ilma ning ütles ohkega: “Lähme täna meie teise koju, Malaisia-koju!”

Karolit häirib, kui keegi Eestis kritiseerib moslemiriikide kommet naisi katta. Kui nemad elasid Malaisias, mis on põhiosas moslemiriik, ei eeldanud küll keegi, et Karoli ja Maya kohalike kombel riietuksid ja käituksid. Seal oldi väga sallivad ja igaüks võis olla tema ise. Kerge nostalgiaga räägib naine, kuidas harjus kuulma viis korda päevas palvusele kutsuvat imaami laulu. Isegi Maya uuris koju jõudes: “Miks onu enam ei laula?”

Ohtlik paratsetamool

Et vahemaad, mida Karoli väikese lapsega lennukis läbib, on pikad ja kulgevad eri ajavööndites, tekib küsimus: kuidas Maya – kuigi tubli ja reisima harjunud – nende ­sõitudega lepib?

“Maya on karastunud lennureisija, kes sellal mängib iPadis või jalutab ringi. Küpsiseid tuleb vaid kaasa võtta ja palju vett juua,” selgitab Karoli nende nippe. Ja soovitab teistele vanematele, kes lapsega pikemaks ajaks võõrasse riiki kolivad, kohe esmalt välja uurida, kus on kiirabi vastuvõtt ning teised turva­võrgustiku pakkujad. See soovitus tuleb elust enesest.

Karoli räägib kõige jubedamast nädalavahetusest oma elus, juhtus see lugu Malaisias Penangi saarel. Karoli oli juba unne suikunud, ent Maya mitte. Ühel hetkel hiilis kolmene Maya voodist välja ning läks külmkapi sisu uurima. Leidis sealt paratsetamoolisiirupi, millele Malaisias lastekindlaid korke ei panda, ning mäletades, et see on magus kraam, pistis pintslisse. Kui Karoli juhtunu avastas, tellis ta kibekiirelt takso ja kihutas lähimasse haiglasse, kus tehti lapsele mao­loputus. Kahjuks imendub siirup ruttu. Et toksilise mürgistuse tuvastamiseks sel haiglal tehnikat polnud, viidi nad kiirabiga teise.

“Elus esimest korda kuulsin, et paratsetamooli üledoos on elu­ohtlik! Polegi muud teha kui 24 tundi oodata, kas maks saab koormusega hakkama, uh! Õnneks ei ületanud Maya maksanäitajad kriitilist piiri,” räägib Karoli õpetlikku lugu ning rõhutab, et kõik ravimid tuleb panna lastele kättesaamatusse kohta.

Täna muudame maailma!

Kui Maya esimesel eluaastal pühendasid toona töiselt mitte väga hõivatud Karoli ja Allan lapsele palju tähelepanu ja aega, siis nüüd on tüdruk integreeritud vanemate ellu, mis paaril viimasel aastal on olnud üsna pöörane.

Mõlemal, nii Karolil kui Allanil on plaanis ei midagi rohkemat ega vähemat kui maailma muuta. Tänavu vabariigi aastapäeval postitas Karoli Facebooki hoogsa sõnumi: “My husband on CNBC. Just another Wednesday. Sorry, Mr President Toomas Hendrik Ilves that we are not at your reception today, but we were just busy changing the world (on different parts of it).” Tõlkes: “Mu kaasa on praegu telekanalis CNBC. Tavaline kolmapäev. Vabandust, härra president Toomas Hendrik Ilves, et me ei saanud tulla täna vastuvõtule, sest meil on käed tööd täis maailma muutmisega (selle eri nurkades).”

Allanil on ülesehitamisjärgus au­ahne kullerrobotite äri USAs. Karoli uue suuräri kese on suunatud Aasiasse – tal on kontor Tallin­nas ja nüüd ka Singa­puris. Naine arendab tööjõuportaali ­jobbatical.com, mis hakkab üle maailma IT-spetsialiste vahendama. Kui näiteks Hongkongi firma otsib IT-spetsialisti ning Brasiilias istub arvutis üks sobivate oskustega tüdruk, kes unistab tööst Aasias, viib portaal nad kokku.

Lükkamaks käima äri Aasias, kus firmad on portaali võimalustest enim huvitatud, elaski Karoli kolm kuud tütrega Malaisias. Rentis Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris maja ja ümberkaudsed riigid olid tänu odavale lennu­ühendusele justkui bussisõidu kaugusel. “Uskumatu, kui odavad on kohalikud lennud! Näiteks Kuala Lumpurist saab Singapuri 18 euroga, Langkawi saarele 12 euroga ja Balile 30 euroga,” imestab Karoli.

Sellesse aega jäi ka nädalane periood, kus kosmopoliitne pere oli laiali kolmes ilmanurgas: Maya oli Eestist kaasa läinud hoidjaga Malaisias, Karoli Singapuris ning Allan San Franciscos. Pere kogunes iga päev Skype’is videoseansile, et rääkida päeva ­tegemistest.

Firma enda põlvkonnale

Karoli on oma firmas, kus on partneriks ka tema noorem vend Ronald (30), kaardistanud nende põlvkonna – 1980ndate algusest 2000ndate alguseni sündinud noorte – huvid. Sotsioloogid nimetavad neid Y-generatsiooniks.

“Kui meie emade-isade põlv­konnale tähendas edukas elu, et õpid koolis hästi, lähed vingesse ülikooli, saad tööle suurde korporatsiooni ja teed karjääri, siis Y-generatsioon ei taha elada nii,” kirjeldab Karoli. Nad ei kiirusta looma peret, tahavad palju reisida, on valmis elama maailma eri paigus ja eelistavad lühiajalisi tööotsi. “Nad on ettevõtjate põlvkond, kes on valmis võtma riske, et sättida elu nii, nagu neile meeldib,” nendib naine.

Karoli leiab, et tema loodud portaal võiks olla Y-põlvkonnale ideaalne: sul on hea haridus ja unistad elust Aasias – palun väga, otsi seal töökoht! IT-spetsialistide puuduses ei vaevle ainult Eesti, vaid ka rahvarohkete riikide firmad. “Ma saan ühendada inimeste reisi- ja karjääriunistused. Ma ei ehita ainult platvormi, ma ehitan liikumist, seda, kuidas inimesed lähitulevikus oma elu planeerivad,” innustub Karoli.

Julgus tegutseda

Karoli ise on saanud EBSist äri­juhtimise bakalaureuse kraadi ning temagi valikud on olnud ambitsioonikad. Näiteks on ta juhtinud telekanalite MTV Eesti ja Fox Eesti haru. Naise jutust käib korduvalt läbi mõte: “Sain sealt julguse arvata, et mina võin midagi muuta!”

Viimati sai ta julgusesüsti, kui käis neli aastat tagasi Ameerikas Silicon Valleys futuristide suveülikoolis Singularity Universitys. Tuhandete soovijate hulgast valitakse sinna 80 õppurit kuulama tipp-­professorite, ettevõtjate ja riskikapitalistide ette­kandeid ning neilt 80 väljavalitult oodatakse ­suuri tegusid.

Esimest korda tundis Karoli, et tema mõte loeb, aga siis, kui kord keskkooli ajal Pärnus koolist koju jõudes ütles isale, et tahab teha õpilas­firmat, mis toodab pehmeid helkureid. Tagantjärele arutab Karoli, mõeldes oma kadunud isale Paulile, et isa võinuks ju öelda: “Tore, mine oma tuppa õppima!” ja tappa noore algatusrõõmu, aga isa hoopis toetas: “Äge, registreeri see ka patendiametis!”

Karoli kiidab ka ema Astridit. “Ta on tohutu sotsiaalne ettevõtja. Mäletad, 2000. aastal tõstatus teema, et laste kooliranitsad on liiga rasked?” pöördub ta minu poole. Tõesti, tollane Pärnu Naiste Ümarlaud algatas aktsiooni “Ranitsate ristiretk”, mille töö tulemusel kirjutati seadustesse õpikutega täidetud ranitsa suurim lubatud kaal eri vanuses lastele. “See oli minu ema töö!” ütleb Karoli uhkusega, sest tema ema oli ristiretke üks algatajaid.

 Aeg tütrele?

“Kui Maya suuremaks saab, tahan süstida ka temasse julgust maailma muuta,” sõnab Karoli. Aga kuidas mahub väike tütar naise praegustesse plaanidesse? “Mul on kaks armastust: see firma siin ja perekond. Rohkem minu ellu hetkel ei mahu ja nii on näiteks sõbrad jäänud taga­plaanile,” nendib ta.

Et ses hullumeelses tempos inimlikkust säilitada, rendib Karoli duširuumiga kontorit, et saaks päeval jooksmas käia ja “niigi palju enese eest hoolitseda”. Et Karoli ei peaks õhtul punkt kell viis kontori­toolilt üles kargama, on neil aga hoidja, kes toob lapse lasteaiast koju ja valmistab talle süüa. Samas püüab Karoli mitte venitada õhtuid kontoris pikaks, pigem juba hommikul varem ärgata ja kodus tööd teha.

“Ma lihtsalt ei saanud jätta seda firmat loomata,” tunnistab väikese Maya ema, kel on südikust viia ellu oma unistusi. Sellal, kui ka abikaasa on kõrvuni töösse mattunud.

Hullumeelne pere

“Maikuus olin aga Skype’i-emme ja Maya oli minu ema juures Pärnus,” lisab Karoli, keda tööreisid viivad Ühendriikidesse, Berliini, Singapuri, Maltale ja Pariisi. Ka emadepäeval pole ta Eestis, vaid USAs ettekannet pidamas. Vahepeal aga kohtub Allaniga Londonis. “Üle pika aja on meil deit kokku lepitud!” naerab ta.

“Jah, meil mõlemal on hullumeelne elukorraldus, aga tänu sellele mõistame teineteist,” kirjeldab Karoli oma suhet Allaniga, kellega talle meeldib arutleda maailma asjade ja ettevõtluse üle. “Mina olen üldistavam, ent parem esineja. Allan näeb pisiasju, nii me täiendame teineteist.”

Pere ja Kodu saad lugeda SIIT

Tellida SIIT