Ent kui sul on kolm last, ei saa teisiti, kui pead ennast kehtestama õppima.

Maarja ütleb, et ta pole veel selline ema, kes suudab alati konflikti ära hoida. Ikka kipub asi jõudma punkti, kus peab häält tõstma. “Minu lugupidamine emadele, kes saavad ilma selleta!” tunnustab ta. “Olen endaga peaaegu leppinud, aga läks väga kaua aega. Me ju loeme igalt poolt, et ei tohi kõva häält teha, loomulikult ei tohi laksu anda – ja ma arvan, et väga paljud emad tunnevad end süüdi.”

Me õpime koos lastega, aga täiskasvanu on see, kes protsessi juhib.

Erilised sündmused

Küllap ongi meie aja vanemad segaduses. Me püüame lapsi raamatute ja ühiskonna järgi uut­moodi kasvatada, aga oleme ise autoritaarsest keskkonnast pärit ning nüüd hooga liiga kaugele teise äärde läinud. “Peaksime natuke tagasi võtma,” usub näitlejanna. “Autoritaarsus iseenesest pole hea, aga lastele piiride panek on oluline. Ja on täiesti vale arusaam, et waldorfmaailmas on kõik lubatud. Ei, nemad on eriti piiri­mehed! Nad küll ütlevad rohkem rütm.”

Rütm tähendab näiteks kindlat päevakava beebieast alates. Vanem kehtestab lapsele maailma, seab selle paika. Rütm tähendab kindlaid söögi­aegu ja tänupalveid Maale andide eest. Maarja lapsed magavad ka praegu kodus lõunaund – isegi Johannesega on kokkulepe, et ta teeb seda kord nädalas.

“Üks asi, millega maadlen, on erilised sündmused. Kellelegi küllaminek, muuseumi, teatrisse või kohvikusse minek on lastele nii tavalised, et see natuke häirib mind,” leiab ema. “Ma ootan, et nad tunneksid sellistest asjadest rohkem rõõmu, aga nende jaoks on see normaalne elu osa. Nõu­kogudeaegne maalaps minus on selle üle ikka veel kergelt hämmelduses.”

Õhtune magamaminek

Rütm kannab ka ajal, kui konflikt ripub õhus. Võtame näiteks õhtuse magamamineku. Maarjale ja Paulile tähendab see poolteist tundi vältavat rituaali, mis algab kell 19.15 ja lõpeb enne kella 21. Ja kuigi lapsed sokutavad sellesse rütmirattasse pidevalt uusi kaikaid, toimib vanemate kehtestatud reegel endiselt.

Rituaal näeb ette, et hamba­pesule järgneb lugemine, siis päeva­sündmuste arutamine, siis laul ja siis head und. Aga või see libedalt läheb!

Maarja naerab südamest, kui nende õhtusi askeldusi kirjeldab. “Oleks siis, et laulame ühe unelaulu, aga ei – kolmel lapsel on kokku kolm laulu! Siis tekib dilemma: kas laulame valges või pimedas? Siis tahab keegi midagi rääkida, kuigi vestluse aeg sai juba läbi. Siis käivad nad joomas. Siis pissimas. Süüa nõudsid ka, aga selle suutsin ma välja juurida. Rõhutan söögilauas igal õhtul: sööge kõhud täis, pärast enam ei saa!

Ja siis pean mina soovima igaühele eraldi: head ööd, kiisupoeg Johannes, head ööd, kiisupoeg Lukas, head ööd, kiisupoeg Linda. Ja Johannes vastab: head ööd, emme, head ööd, Lukas, head und, Linda, head ööd, kassid, head ööd, mu terved hambad (kui oli käidud hambaarstil). Seejärel Lukas: head ööd, kallis, ilus, armas ja üldse mitte loll emme! Ja siis Linda. Head ööd, multikad! Tema jaoks on praegu multikad väga olulised.”

Siinkohal peaksid tulema Johannese lõpusõnad: jääme siis magama! Aga kui keegi ütleb midagi valesti või Linda sekeldab riietega – tüdrukul on periood, mil ta ei maga pidžaamas, vaid lemmik-päevariietes, mida ta mitu korda enne uinumist vahetab –, siis teatab Johannes, et tema ei mängi. Ja kõik tuleb uuesti teha. Maarja on selle kõige peale küll vihastanud, aga kohe mõistnud, et rahuga võttes saabub uni kiiremini.

Sest on tähtis, et lastel oleks kella üheksaks silmad kinni. Ema teab, et kui hommikul on midagi pahasti, on see nende endi viga: pandagu siis lapsed varem magama! Nemad Pauliga saavad siis ainult endale nördinult otsa vaadata.

Juhitud kasvatus

Ühes hiljutises hariduslisti kirjas­ – isa saadab neid Maarjale – oli ar­ut­lus õpetaja rolli üle. Arusaam, et täiskasva­nu õpib lapselt, on täna­päeval laialt levinud. “Ma olen ka selle poolt,” arutab Maarja. “Aga olen väga nõus Soome kasvatusteadlase ja professori Kari Uusikyläga, kes ütleb, et tema meelest on õpetaja kui kaasõppija kontseptsiooniga liiga kaugele mindud. Me ju ei ütle arsti kohta: kaaspatsient. Jah, me õpime kõik, aga täiskasvanu on see, kes protsessi juhib.”

Las kasvamine jääda ikka juhitud, mitte juhuslikuks seoste avastamise teekonnaks. Põnev on see teekond lastega ju niikuinii!

Kui Johannes (7) paar päeva Tartu waldorfgümnaasiumist puudus, läks Maarja pojaga õpetaja juurde järeltundi. Õpetaja Elen jutustas tähelugu ja Johannes joonistas selle järgi pildi. Pildil olid päike, vihm ja vikerkaar – ning tähed, vupsamas vikerkaare pealt alla.

“Kui järg päikese kätte jõudis, näitas õpetaja käega: “Päikese­valgus tee nagu laine.” See tabas mind nagu välgulöök – kogu mu lapsepõlve tehti päike ja sinna külge kiired,” räägib Maarja. “Kui keskkoolis ütles füüsikaõpetaja interferentsi õpetades, et valgus pole mitte ainult sirge kiir, vaid tal on ka laine omadused, läks mul tükk aega, et sellest päriselt aru saada. Ja nüüd, vaadates oma last joonistamas, sain ma aru, miks see mul toona raske oli.”

Siis palus õpetaja joonistada vihma ja Johannes tõmbas sinise plokk-­kriidiga risti-rästi joonekesi paberile. Õpetaja ütles leebelt: “See on udu, mis sa praegu teed. Tee mulle vihm!” Ja laps tõmbas ülevalt alla jooned. Maarja silmad säravad: “Waldorf­pedagoogikas on igal joonel mõte! See on ju ettevalmistus füüsikaks – päike­selt tulevad lained, mitte kiired, ja vikerkaart ei saa joonistada, enne kui pole tehtud vihma ja päikest... Nende õpetus pole juhuslik!”

Näitlejanna on valmis, et selle peale võidakse küsida: nojah, udu ja päike – aga mis su laps seal koolis­ õpib? Ta teab vastust: “Mulle ongi just seosed tähtsad.”

Valik oli lihtne

Haridusteema pole Maarjale võõras, sest tema ema Eha ja isa Lembit Jakobson on Tartumaal Kambja vallas asuva tillukese Unipiha algkooli kauaaegsed õpetajad. Märksõnad Steiner ja antroposoofia olid Maarjale kodust tuttavad juba 1990ndate alguses. Eha ja Lembit on Johannes Käisi seltsi liikmed ning Käisi põhimõtteid rakendanud. Ka oli Unipiha esimesi koole, kes kasutas “Hea alguse” programmi ja waldorfpedagoogika elemente.

Seega polnud pojale kooli valik Maarja ja Paul Lehto (39) peres väga suur küsimus. “Ainus küsimärk oli Tartu waldorfgümnaasiumi asukoht – pärast kolimist on sel uus koht, mis tähendab meile sõitu linna teise otsa,” tähendab Maarja. Praegu on selge, et Ihastest Tallinna maantee serva jõuab autoga kõigest 20 minutiga ning pere tahab ka Lukase (5) ja Linda (2 a 11 k) samasse kooli panna.

Siiski polnud Maarjale kõige olulisem ainult waldorfpedagoogika, vaid ka see, et kool poleks liiga suur. Ta ise on õppinud väikekoolides – Unipihal pole üle 20 lapse olnudki­ ning ka hiljem Otepääl polnud neid ülearu. Alles keskkooli läks ta Annelinna hiigelõppeasutusse. Seal häiris teismelist, et koolis oli nii palju müra ja inimesi. “See on kari!” teatab Maarja. “Eesti on väike riik, meid on vähe, töökollektiivid on väikesed, naljalt ei kohta tuhandeid inimesi­ korraga, välja arvatud laulupeol. Miks me siis oma lapsed sellisesse olukorda peaksime panema?”

Suurt inimhulka hallata on raske,­ kaks-kolmsada last koolis oleks Maarja­ arust paras. “Ka 24 last klassis on palju, arvestades, et lapsed on teistsugused kui meie omal ajal. Kui palju on praegu erivajadusi! Kuidas õpetaja hakkama saab, kui peaaegu pooled lapsed on keskmisest suurema tähelepanuvajadusega ja rahutud?”

Eriti keeruline on suures kooli­majas, kus pikas koridoris kiputakse­ jooksma ja rüselema. “Energia­ voo­lab­ seal liiga kiiresti. See võimendab mehelikku energiat, yangi,” võtab Maarja feng shui appi. “Muster, mille järgi ruum on ehitatud, valitseb ka seal liikuvaid inimesi. Praegu on koolikoridor nagu staadion, tõmbab jooksma ja soodustab vägivalda. Kui minu põlvkond oli nooremas koolieas, pidime vahetunnis ringi­ratast jalutama, õpetaja valvsa pilgu all. Need majad on sellest ajast pärit, kui kontroll oli totaalne. Ma ei taha mingil juhul seda aega tagasi!”

Et koolimaja ei meenutaks kasarmut, on vaja teist lähenemist. “Tartu waldorfgümnaasiumi vastostetud maja koridor on ka pikk, aga juba on nad jõudnud seda pehmendada: teha istumispesakesi, panna vaipu ja seinale pilte. Ja lapsed tõesti mängivad seal, ei rüsele sihitult.”

Joon tuleb sinu seest

Nüüd hakkab Maarja waldorf­pedagoogikast päriselt aimu saama. “Nad harivad vanemaid, teevad näidistunde – seal näen, kui teistmoodi nad õppimisele lähenevad,” kirjeldab ta. “Ja usaldus on suur. Waldorfkoolis pole hindeid ega päevikut, esimeses klassis pole õpikuid ning inglise ja vene keeles ka vihikut mitte. Vanem saab õppeprotsessi kohta infot eeskätt oma lapselt.”

Maarja on märganud, et Johannes on juba palju kindlama käega. “Algul joonistati koolis vormiõpetuses kujundeid, sellele järgnes täheõpetus. Tähed kasvavad vormidest välja, ei teki eraldi,” kirjeldab Maarja.

Talle meeldib, et waldorfkoolis pole joontega vihikuid – selle asemel võtab laps puhta valge lehe, millele teeb plokk-kriidiga raami ümber. Nagu meditatsiooniharjutus, kus raami tõmmates loed endamisi: üks, kaks, kolm... Raami sisse loob laps oma maailma ja selles maailmas peab ta ise kirjutamisel joont. Kõik on läbi mõeldud: sa ei joondu kellegi teise järgi, vaid joon tuleb sinu enda seest.

Ehkki Johannes liidab-­lahutab tuhande piires, ent koolis õpitakse­ alles numbreid, ei näe ema selles vastuolu. Nii eriline on waldorf­metoodika, nii loovad üles­anded! Näiteks matemaatika kodutööd tehes on nad terve perega otsinud arve enda ümbert: kastanilehel on enamas­ti viis haru, pihlakal üheksa. Ja te ikka teate, et inimese näos on seitse auku?

Mis on minu kont?

Rohkem paneb ema mõtlema hoopis see, kuidas ta väike koolipoiss sisustab aega, mis jääb tundide ja magama­mineku vahele. Kui esimese klassi tunnid lõpevad, on noorem õde ja vend alles lasteaias. Johannes siis käib ema-isa vahet ja nuiab: mis ma teen?

“Omale tegevust leida on tal keeru­line,” ütleb Maarja. “Me teadlikult ei pannud teda trenni, et last mitte üle koormata, aga korra nädalas käib ta robootikaringis. Igavusest sünnib ju loovus, aga on ka teistsugust igavust ja teinekord ta aeleb niisama. Vahel soovitan midagi või kutsun kuhugi kaasa. Aga kui mul ettepanekud lõpevad või ei võta ta neid vastu, läheb tal oma mõte ka ikka käima. Näiteks ehitas ta ükspäev raketi, toolidest ja mänguasjadest.”

Poisi huvid käivad siia-sinna ja ema ei oska praegu öelda, mis last kõige rohkem huvitab. “Pea on tal hea ja huvisid on palju olnud, aga kõike ajutiselt: oli Egiptuse periood, siis DNA ja rakud ning kosmosehuvi... Seda oma konti, mida huviga järada, me veel otsime.”

Et jääks aega “oma konti” otsida, pole peres telekat (vaid multifilme vaadatakse vahel DVD pealt projektorist) ning arvutit kasutab Johannes laupäevahommikuti ühe tunni. “Isegi oma igavusega maadeldes ei kipu ta arvutisse,” kinnitab Maarja. “Varem küsis, aga kuigi ma olen pehme südamega ja kipun järele andma, siis arvuti piir on mul nüüd nii selgeks mõeldud, seal ma ei eksi.”

Ka mängudel on vanemate silm peal. Enamasti mängib poiss legodega või valib Tšehhi kunstnike ime­ilusa nuputamismängu “Machinariumi”, mis meeldib ka isale.

Kodus on Johannes paras müra­karu, aga koolis pigem tagasihoidlik. See on Maarjale tuttav oma lapsepõlvest. Aga kui talle tüdrukuna oli oluline gruppi saada, siis poeg tundub asja rahulikult võtvat – ütleb, et talle meeldibki kõrvalt vaadata. Ja tal on oma sõbrad tekkinud.

 

MILLISENA VÕIKS RIIK ERAKOOLE NÄHA?

Väikesed omanäolised erakoolid on suurepärased kohad, kus katsetada uusi ideid. Haridus otsib kogu maailmas viise, kuidas toetada tänapäeva lapse õppimisrõõmu, harjunust erineva katsetamine on paratamatu. See ei tähenda tingimata suuremat vabadust – vastupidi, paljudes erakoolides nõutakse koolivormi ja on välja töötatud oma reeglid, näiteks ei lubata koolis nutivahenditega mängida. Mitmed erakoolide praktikad on juba tavakoolides üle võetud: tihedam koostöö vanematega, hinnetevaba õpe. Taoliste väikeste tugevate katselaboritena täidaksid erakoolid riigi jaoks tänuväärset rolli.