Epp Petrone: "Ma olen omal kombel hea – feministlik – eeskuju oma tütardele. Ka naine võib oma õnne otsida, teha, mida hing ihaldab."

“Hei, kas nägid seda kivide ­teemat?” tuiskab ühel päeval­ mu meilboksi kiri Epult. “Minu elus on praegu uue otsimise või vana taasleidmise aeg: kristallid, vääriskivid, hõbeehted otse India küladest... Kui aeg sobib, tule vaatama!”

Ikka see kirglik, leegitsev Epp. Laupäeval vääris­kivi-kire ja järjekordse India-reisi lugude jagamine Tartus kodulaua ümber, pühapäeval­ samalaadne üritus Tallinnas. Esmaspäeva öösel neljast viieni skaibiseanss Ameerikas õppiva­ tütre Martaga (12), Anna (8) kooli,Maria (4) lasteaeda ning ise kella kaheksaks vene keele tundi. Siis kiired kirjad arvutis, Anna naabritüdrukuga ujuma ja ise spordi­klubisse. Noortele kassi­dele Nestorile (1) ja Tsitsule (8 kuud) süüa ja ise pere lemmik­leedi Kurru-Nurruga (8) loomaarsti juurde...

Epp on natuke nagu Lindgreni raamatu-Tjorven, ainult palju kiirem. Oma ümarate põskede ja jultunud ilmsüütusega võiks ta päevad otsa külatänaval tolmuste varvastega ringi lehvida, möödakäijatele enneolematuid muda­kujusid maha müüa ja päevas­ vähemalt kümme uut tuttavat leida. Laste­lood sobivad talle – ­kevadel Bolognas lasteraama­tute messil taipas ta kohe, et on omade, enda moodi veidrike seas. Ja Stockholmis Junibackenis Vendade Lõvisüdamete maale jõudes löristas tänulikkusest nutta. Vahel soovibki Epp olla üleni lastekirjanduse sees ja suurte inimeste juurde oma nina mitte toppida…

Sest lastelugudes on kõik võimalik. Võib kinkida lapsele jõe ja taeva ja hommiku, nagu tehakse tema hiljutises raamatus “Ma kingin sulle jõe”. Ja mulle tundub, et just seda miski-pole-võimatu tunnet tahab Epp ka päriselus lõputult tunda.

Tajub tuuli

Nüüd, kui Epp on tosin aastat oma tütarde hinge­eluga tutvuda saanud, hakkab ta neis kolmes sirguvas naises kildhaaval nägema seda, mis tema moodi. Kuigi enim endale omast märkab ta pesamunas Marias – samasugune tubli õpi­himuline sangviinik – , on ema mõju kõige silma­torkavam siiski vanimas, aktiivses suhtlejas ja riskijulges Martas. Näiteks teatas too möödunud kevadel, et soovib minna õppima vanavanemate juurde USAsse. Suisa ootamatu see polnud, on ju Marta koos vanematega seal päris palju elanud ning isa poolt Ameerika kodanikuna on tüdrukul USAs õppimiseks igati õigus. Ise tüdruk need jutud skaibis vanaemaga sirgeks rääkis – ja alles siis andis oma soovist vanematele teada.

Justin kõhkles – on ikka õige saata laps nii vara vanemate mõjuväljast ära? Epp meenutas oma lapsepõlve ja otsuseid, mida ta toona tegi, emalt-isalt tuge saades. Võibolla tundis ta ära oma otsimis­geeni ja riskijulguse, igatahes ei olnud ta tütre valiku vastu. “Lapse­vanema tarkus peakski olema see – tajuda tuuli,” ütleb ta. “Lasta lapsel endal otsustada ja eksida ja aru saada, et nüüd peab minema. Kuidas muidu saaks ta lendu tõusta?”

Võibolla aitas emal last aastaks Ameerikasse lasta asjaolu, et sealne kool, kuhu Marta kippus, pakub ka filmialast õpet. Film, eriti Jaapani anime, on tüdruku kirg juba mitu aastat. Marta on joonistanud manga-koomikseid ja nüüd kirjutab anime-kangelastest ingliskeelset fan fictionit. Viimane on ülemaailmne trend, kus fännid kirjutavad tuntud raamatutele ja koomiksitele osi juurde. Martal pole vahel aega kohustuslikku kirjandustki lugeda, sest fännid netis ootavad temalt järgmist peatükki.

Aga Petroned ei ole kahemõõtmeline koomiksi­pere. Nad on luust ja lihast inimesed ning Epp lisab ausalt, et üheks Marta mineku põhjuseks oli ka kahe vanema õe tasa­pisi kerinud vastasseis: nii Marta kui Anna vajasid rohkem isiklikku ruumi.

Lihtsalt üks omapära

Annas näeb Epp endale omast kalduvust minna huvi pakkuvas teemas nii süvitsi, kui vähegi saab. Ka on Anna meister esitama ootamatuid küsimusi. “Kust keel tuli?” võib ta näiteks uurida. “Kas keegi tegi koosoleku? Aga mis keeles nad selle siis tegid?” Anna on järjekindel – ei keeleküsimus ega muud pärimised vaibu ühe õhtuga. “Mis kell meil hommikusöök on? Kirjuta üles ka!” võib ta emalt nõuda. Boheemlik kulgemine hommikust õhtu poole – mis oleks Epu isiklik lemmik-­päevaveetmisviis – tekitab Annas ärevust. Ta on seda tüüpi laps, kes vajab päeva struktureerimist ja pidevat korda.

Epp ütleb, et Anna on teda kõige rohkem inspireerinud. Sest­samast tütre kombest aina küsida tekkis peres komme mõistatusi välja mõelda. Ja neist omakorda sündis raamat­ “Arva ära!”. Anna on nagu maailma südame­tunnistus, tema küsimused imestavad ühiskonna reeglite üle. Kõik selle on Epp pannud tütrest inspireeritud raamatutesse “Jassi pass” ja “Anna hambad”. Kes on öelnud, et lapsed peavad hommikul lasteaeda minema? Kumb võidab, kui valada klaasi vette sama palju soola ja suhkrut?­

Need küsimused kõlavad armsalt, aga kui vanemad kuulevad neid päevast päeva, aina nõudlikumas toonis, lõpuks segi nutu ja karjumisega, siis armsus kaob. Oli aeg, mil Epp ei osanud tütre käitumist seletada. On nad lapsed tõesti ära rikkunud? Liiga palju reisinud, kolinud? “Me oleme lapsi oma eluvalikutes alati kõige olulisemaks pidanud,” kirjutab ta aastataguses blogipihtimuses, kui ühel hetkel muutus hing hellaks inimestest, kes nende elustiili arvustasid.

“Me oleme alati koolide-lasteaedade lähedusse elu otsinud, ja kui oleme kolinud, siis olen teadlikult pannud energiat sellesse, et lastel ka vanade sõpradega suhted säiliks. Ma ei tea, miks see mind nii tohutult häirib, kui tuleb see jutt: “Te olete ebastabiilsed, ja vaesed teie lapsed, küll nad kannatavad!” Mu lapsed on minult saanud nii palju head, kui ma olen suutnud anda. Ma olen nendega matkanud ja meisterdanud, neid teatrisse ja muuseumi viinud, nojah, reisidele ka.”

Tark, aga tujukas

Kui aasta tagasi pärast kuus kuud kestnud uuringuid Annale Asper­geri sündroom diagnoosiks kirjutati, tundis Epp rahu. “See oli meile kergendus,” ütleb ta lihtsalt. “Seni olin lasknud end närida süütundel, et meie oleme põhjus, miks ta väikestest asjadest suuri probleeme tekitab. Hakkab keset kontserti karjuma selle peale, et veepudel on tühjaks joodud. Nüüd oli lõpuks olemas seletus.”

Kuigi diagnoosiga pakutakse ka ravimeid, peamiselt ärevuse ja depressiooni vastu, pere neid ei kasuta. “Korra proovisime, aga ei, sisetunne ei lubanud. Arvame, et ravist olu­lisem on selge rütm ja kindlad rutiinid,” ütleb Epp. Loodus, liikumine,­ piisav uneaeg ja rahulikud hobid ei lase Anna ärevu­sel kasvada. Õhtusööki söövad­ nad koos suure laua ümber. Küünlad põlevad ja pere lausub söögipalve, mis ise kokku pandud, peamiselt waldorf­õpetuse ja kristluse põhjal.

Ja kui keegi võõrastest vahel tütre käitumise kohta küsib, vastab ema: “Asperger. Tark, aga tujukas. Lihtsalt üks omapära meie muidu ka oma­pärases peres.”

Julgus olla

Ei, tavapärasuses Petronesid küll süüdistada ei saa. Nad hakkavad silma juba oma välimusega, aga ka tegudega. Petrone Prindil ilmub aina uusi raamatuid, omamoodi elukirjadest koosneva “Minu”-sarja menu aina jätkub. Epu ideerohkus, julgus neid ideid välja öelda ja viimasel hetkel muuta, sest tuli veel parem idee, võib temaga seotud inimesed hulluks ajada. Kui ta aga jonnakalt oma idee ellu viib, siis tulemus kõnetab. Selline inimtüüp on Eestis vähe levinud. Eriti naiste seas.

“Ma ei tea, kas ma olen olnud hea ema,” arutleb Epp. “Aga ma olen omal kombel hea – feministlik – eeskuju oma tütardele. Ka naine võib õnne otsida, võib teha, mida hing igatseb. Mu vanem tütar ajab praegu asju, et Jaapanisse vahetusõpilaseks kandideerida. Ta on 12, tal on veel aega, enne kui see võimalus päriselt avaneb, aga tal on tahtmine. Ja ta ei mõtle, kas see on sobilik, kas ta saab hakkama. Tunnen ennast selles ära.”

Epp ei ole ema, kes end 24/7 lastele annab. Ta vajab vahepeal aega üksi olla, et kirjutada. Ja ta on seda ikka võtnud.

Ärakäimine toob rahu

Ühelt poolt tõmbab Eppu rändama looming ja vajadus käia end “oma kohtades” tankimas: “Mu süda on mitmel pool laiali.” Teisalt tõukab teda liikumisse pereelu. “Meie lapsed on intensiivsed,” tunnistab ta, “ma pean vahel ära käima. Need ärakäimi­sed mõjuvad perele hästi: kui ma tagasi tulen, on lapsed mitu nädalat kohe eriti head. Ja lapsed saavad head eeskuju: oskust omale aega võtta, ­mitte ainult end teistele ohverdada.”

Mõni aasta tagasi algas Martal eelpuberteet, mil tütar pani tuliselt kahtluse alla vanemate kontseptsiooni maailma kohta. “Miks me ei tohi värvaineid süüa? Miks neid siis poes üldse müüakse, ütle!” võis ta Epult nõuda. Või teatada iseteadvalt: “Mina pole mingi raamatuhull nagu teie!”

Nüüd, mil Marta on Ameerikas, tunneb Epp, et nende suhe on saanud uusi dimensioone. Neil on ühised loome­teemad, näiteks eelmisel ööl küsis Marta skaibis emalt fan fictioni jaoks nõu: “Mida sina teed, kui ei tea, mida su tegelane järgmisena teeb?”

“Võtan korraks aja maha ja palun siis kõrgematelt jõududelt inspiratsiooni,” jagas ema kogemust.

Võibolla saab ta inglitelt inspi­rat­siooni ka siis, kui mõistus otsas. Igatahes ei mäleta Epp, et ta oleks end kunagi tundnud läbikukkunud emana. Väsinud, eemale tahtvana küll, aga mitte läbikukkununa.

Kui keskmine tütar Anna oli väike, käis Epp Gordoni perekoolis. “Sealt jäi mulle külge komme teise sõnumit tagasi peegeldada – see on hea oskus igas vanuses inimestega suheldes,” ütleb ta. “Kord hakkas Justin autos rääkima ühest murest. Tegin teadlikult katse: ei hakanud nõu andma ega juurde küsima, lihtsalt peegeldasin kuuldut. Sõidu lõpus ütles Justin, et küll oli hea täna sinuga rääkida!”

Kui Epp jõulude eel söögilaua taga Indiast toodud ehteid uuris, pahandas Anna: “Miks me ei võiks olla nagu tavaline pere? Kõik tavalised emad küpsetavad praegu piparkooke, mitte ei mängi kividega!” Epp korjas seepeale kivid kokku ja asus piparkoogitegijate brigaadi korraldama. See on nii epulik – ta kuulab laste ideid ja aitab neil tegudeks saada.

Tagasi Indiasse!

“Meie peres on igaüks omamoodi ja see just ongi hea,” noogutab Epp mõnusalt. “Kõigil on oma eripärad, ma ei võta neid kui kõrvalekaldeid. Ja ma arvan, et selliseid kiiksuga inimesi, nagu meie, on ka maailmal tarvis. No et sünniks kasvõi mõni raamat.”

Epp ise on jõudnud põnevasse­ aega – ta on vähendanud oma töökoormust kirjastuses ja asutanud MTÜ Indiast. “Tahan ennast rohkem liigutada, nii füüsiliselt kui vaimselt,” kirjeldab ta oma taasleitud ehtekirge.­ “Juba on kokku lepitud, et lähen Indiasse vaatama, kuidas rubiine ja smaragde kaevandatakse ja mis tingimused pärlikasvandustes on. Eestis alustasin kogemusõhtuid, et kaasata inimesed oma uue raamatu kirjutamise protsessi. Sellegi idee taga on vajadus end liigutada, näha rohkem päris maailma...”

Ja siira huviga küsib ta äkki, justkui kombates igaks juhuks kõik-on-võimalik piire: “Mis sa arvad, on see imelik, et kirjanik arvutist eemale kipub? Need kaks saab ju ühendada? Kivid ja kirjutamise?”

MEID ON LIIGA PALJU

Marta, Epu tütar

Mu emme on imelik, aga selles pole midagi imelikku, sest ka mina olen imelik. Või peaks see lause olema vastupidi? Igatahes oleme temaga sotsiaalselt veidrad. Meid on liiga palju.

Mina olen rahul sellega, et emme on nüüd mu sõber. Soovitan kõigile tiineritele: kolige kodust ära ja hakake oma emmega öösiti tšättima. (Nali! Vist.) Teine nali on see, et ta rikkus mu lapsepõlve ära ja tegi mind kuulsaks (see on nali, kes enne ei märganud), nii et ma saan siiani kolmeaastastele autogramme jagada, sest ma olen ju see “Marta varvaste” Marta!

Mulle meeldib emme juures see, et ta võib ühel päeval ärgata ja öelda, et võtaks ühe jänese. Ja samaks õhtuks on meil kaks jänest. Issi hoiab pead kätega kinni ja emme ütleb: “Aga me jätsime sealt kolm jänest ostmata!”

Emme uus hobi on kivid ja ehted. Ma üllatusin, et emme nii hästi kive tunneb, ja emme üllatus, et mina nii hästi kive tunnen. Kasutan siinkohal mulle antud kõneruumi ja reklaamin: tutvuge animega, sealt saab haridust ja õpib muuhulgas kive tundma!