Heidit Kaio: "Meie laste alusharidus on märkamatult muutunud tasuliseks."
Kuidas see ikkagi läheb nii, et lustliku seiklusena alanud päev keeb üle ja lõpeb kaoses? Või unisel hommikul peab kärgatama kõu? Pärast on jube halb tunne. Kuidas ma lapsevanemana ikka nii saamatu olen, imestan endamisi.
Seekordses ajakirjas räägime lastega koostööst mitmes artiklis. Mulle meeldib kolleeg Kaire Talviste soovitus: lastele ülesandeid delegeerides kujutle end kapteniks, kes heatahtlikult, aga kindlalt hoiab laeva õigel kursil.
Mitmed tarkused, mida teisedki siin ajakirjas jagavad, peavad paika ka meie peres. Telekat ei maksa hommikul käima panna. Ja et kõige parem on, kui vanemad kogu taganttorkimise energia suunavad sellele, et lapsed ise tegutseksid. Ise end riidesse paneksid, ise vannitoas sehkendaksid, ise kellal silma peal hoiaksid. Esialgu võib tunduda, et läheb kiiremini, kui ema kõik valmis teeb. Minu kogemus aga näitab, et seda sügavamale diivanisse lapsed vajuvad.
Teema, mis mind aga murelikuks teeb, on lasteaia maksumus, millest samuti seekord ajakirjas räägime. Lasteaia kohatasu koos söögirahaga on linnades päris krõbe summa. Paljudes peredes on mitu aiaealist last. Hiilivalt on saanud tavaliseks, et lasteaias olles käib laps seal ka mitmes tasulises ringis või trennis. Selleks, et laps saaks füüsiliselt arendatud ja loominguliselt toetatud, on enesestmõistetav maksta lisaraha – meie laste alusharidus on märkamatult muutunud tasuliseks!
Emade-isade sõnul on lasteaiakulud kodulaenu järel pere suurim väljaminek. Kahe lapse puhul 200 eurot kuus. Suvel arvamusfestivalil ütles endine haridusminister Jevgeni Ossinovski, et rahvusvahelises võrdluses on meie laste hea hariduse alustala kõigile kättesaadav lasteaiaharidus. Kas see ikka tõesti on kõigile taskukohane?
Tõsistelt teemadelt edasi hüpates – ärge end tuppa unustage ja nautige õues valget aega!
