Katrin Saali Saul: "Uus partner peab austama lapse õigust vanema tähelepanule."

Selles, milliseks kujunevad suhted mehe ja tema endisest kooselust sündinud laste vahel, on ülisuur osa naisel, kes uuena mustrisse astub.

Nagu algused läbi aegade ikka, oli tunnetest tulvil ka Anu (34) ja Henri (43) kohtumine. Kui nad kaheksa aastat tagasi lühikese tutvuse järel koos elama hakkasid, võttis Ats (praegu 17), mehe poeg eelmisest kooselust, isa ärakolimist väga raskelt. Klassikalisel moel süüdistas poiss ennast, et oli paha laps olnud ja sellepärast isa ära läkski. Oli valu, viha ja pettumust.

Kui siis Ats kahel päeval nädalas isa uues kodus käis, püüdis Anu jääda tagaplaanile. “Kui tekkis keerulisi olukordi või oli vaja reegleid tutvustada, rääkisin poisiga mehe vahendusel,” meenutab Anu. “Soodustasin seda, et nad saaksid teha midagi kahekesi. Julgustasin meest pojaga koos välja minema, et neil tekiks aega rääkida ja niisama olla, ilma et mina läheduses liiguksin.”

Anu tunnistab, et tema toonane oskus omalt poolt suhtlust poisile kohe mitte peale suruda ei tulenenud suurest sisemisest tarkusest, vaid pigem kogenematusest lastega ümber käia. “Olin noor, lapsi endal polnud ega osanud nendega käituda,” selgitab ta. Aga selles oli ta kindel, et mees on tema ellu teretulnud koos lapsega.

Ilmselt leiaks Anu käitumine tunnustust pere­terapeut Katrin Saali Saulilt, kellelt aasta algul ilmus “Eluterve kärgpere käsiraamat”, mida ka Eesti Pereteraapia Ühing praktilise teejuhina lahutanud vanematele soovitab. “Uue naise ülesanne on seista hea selle eest, et mehe suhe oma lastega ei jääks ripakile,” kinnitab autor kirglikult. “Ta peab tegema teadliku otsuse: ma teen oma südame mehe laste jaoks lahti. Ta ei pea hakkama mehe lapsi endisest kooselust armastama, aga ta saab neid austada ja soodustada isa kontakti lastega.”

Suhe algab otsusest

Lahutusjärgse segaduse keerises lapsehingega usalduse loomine võtab aega. Anu tundis, et ehk aastaga tekkis tema ja Atsi vahel suhe, mille kohta võib öelda: usalduslik. “Ju ta aja jooksul nägi, et ma ei taha talle halba,” usub naine. “Ta hakkas ise minult nõu küsima ja sellega arvestama. Mõnd asja isegi eelistas teha pigem minu kui isaga, näiteks keeli õppida.”

Kui poisi ema kolm aastat tagasi välismaale kolis, otsustas Ats jääda Eestisse ja elada isa juures. Nüüd, kui poiss on täisajaga pereliige, räägib Anu vajadusel ka tundlikel teemadel poisiga otse. “Nüüd ei pea enam abikaasa meid vahendama, reeglid on meil kõigile ühesugused,” märgib naine. “Minu jaoks ei erine kärgpere elu tavalise pere elust – Ats on algusest peale käinud kaasas minu vanemate ja sugulaste juures, kõik on ta hästi omaks võtnud. Võtnud teda mitte kui minu abikaasa last, vaid kui meie pere liiget.”

Anu ja Henri ühisesse poega suhtub Ats nagu vennasse. Vahel mängib temaga, vahel pakub end vennat hoidma. Anut kutsub poiss nimepidi, aga on nimetanud ka kasuemaks. “Ma ei saa öelda, et võtan teda täpselt samamoodi kui oma last,” tunnistab naine, “ta on mulle pereliige, keda hoida ja suunata. Olen ema käepikendus.”

Et kõigil oleks hea

Katrin Saali Saul, kes on kärgpere teemaga tegelenud kakskümmend aastat ja kel endal sama pikk kärgpere-kogemus, ütleb, et uus partner peab austama lapse õigust mõlema vanema tähelepanule, ajale ja toetusele. Katrini sõnul on lapsel tarvis kiindumussuhet mõlema vanemaga. “Lapsel on õigus olla oma mõlema vanemaga eluterves kontaktis,” täpsustab ta, “saada osa vanema ajast, energiast, tähele­panust ja ka rahast.”

Lahku minnes on küps leppida sellega, et laps osaleb isa uue pere elus.

Katrini koge­mu­sel teevad “uued” sageli vea, soovides veeta kogu aja koos partneri ja tema lastega. “Lapse­le on vaja kvaliteet­aega­ oma vanemaga, aega olla oma­ette,” kinnitab Katrin. “Ja kui süsteem juba hästi toimib, on lapsel hea näha ka seda, et tema ema ja isa suudavad viibida ühe katuse all.”

Kuni selleni pole jõutud, tuleb leida arukad proportsioonid: kellega mida tehakse. “Väikesel lapsel on ju nii palju tundeid – tal on vaja kontrollida, kas ta on oma isale veel tähtis,” selgitab terapeut. “Kui uus partner on kogu aeg ligi, võib armukadedus väikest südant pitsitama hakata. Tuleb leida tasakaal, sest selge on, et vanem ei saa pühenduda ainult lapsele. Kärgpere nõuab logistika kõrgpilotaaži ja palju empaatiat.”

Vahel ei taha ema, et laps viidaks isa uude koju. “Aga kui mees on uue kodu loonud, tuleb sellega leppida,” julgustab Katrin. “Nõue kohtuda vaid neutraalsel pinnal on karuteene lapsele – kaua sa ikka siin meie kliimas õues ringi jalutad? Jah, võib minna kinno – aga seal vaid istutakse kõrvuti, kuni isa viib lapse tagasi. Nii kipub tast saama pühapäevaisa ning ühel hetkel saavad tal ideed otsa. Lapse jaoks on kvaliteetaeg siis, kui tehakse kõige lihtsamaid asju: ollakse koos kodus, tehakse süüa, mängitakse, räägitakse juttu, parandatakse katkist lelu. Nii õpivad laps ja vanem üksteist paremini tundma. Kiindumus­suhe tekib vaid koosoldud ajaga.

Lahku minnes on küps leppida sellega, et laps osaleb isa uue pere elus. Sama küps on meeles hoida, et lapsele on mõtet tutvustada ainult seda partnerit, kellega on tõsised plaanid.

Parem rohkem kui vähe

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, tunneb Anu, et temast olnuks mõistlik alguses isa ja poja suhteid rohkemgi soodustada. “Abikaasa on küll hea suhtleja ja algusest peale seda meelt, et tema suhted pojaga säilivad – näiteks käis ta ise teda vaatamas, kui poiss ei saanud meile tulla. Aga ehk ei taibanud ta suhte nimel siiski piisavalt pingutada?” mõtiskleb Anu. “Mees ei mõtle suhetele nii nagu naine. Võibolla saanuksin ma neid targalt suunata? Algus oli ju küllalt keeruline ja ehk oleks rahu saabunud rutem, kui nad saanuks rohkem aega koos veeta kui ainult kaks päeva nädalas.”

On erinevaid uurimusi ja seisukohti, milline ajajaotus on lahkuläinud pere lapsele parim. Värsked teadusuuringud kinnitavad, et lapsele on parim eluterve kontakt mõlema vanemaga umbes 50:50 ajajaotusega. Ent see pole üksijäänud partnerile sageli vastuvõetav lahendus. “Ometi on stress, mis kaasneb kahe vanema ja kahe kodu vahet käimisega, lapsele vähem ohtlik kui isaga lähedase suhte kaotamine,” ütleb Katrin. Lapsel on vaja kiindumussuhet mõlema vanemaga. Usk, et las lapse kodu olla ikka ema juures ja las ta natuke käib isal külas, võib süvendada uue naise ja ka isa tunnet, et eelmisest suhtest pärit lapse võibki maha jätta.

On tõsi, et lapsel võib tekkida kohtumistest isaga stress. Aga Katrin kinnitab, et selle põhjus on just nimelt vähe kohtumisi ja lühike ühine­ aeg – laps ja isa peavad saama teineteisega harjuda. Kui isa kohtub lapsega vaid kolm tundi nädalas, tulebki laps ema juurde tagasi stressiga. Katrini sõnul on siis lahenduseks koosolemise aja pikendamine, et stress jõuaks taanduda.

Kui kaua täpselt isa juures aega veeta, sõltub lapse vanusest, närvisüsteemist ja sellest, kas isal on ka tegelikult tema jaoks aega. “Ka seda peab võtma arvesse, kes oli primaarhooldaja enne,” lisab terapeut. “Kui isa oli ka enne pidevalt tööl või mujal ära, siis ei toimi, kui lahutades anda talle kohe kohustus hoolitseda lapse eest 50% ajast. See oleks šokk kõigile. Aga vähemalt 35% ajast peaks kuuluma isale – muidu kannatab isa ja lapse kiindumussuhe.”

Naise roll on luua suhetele ruum

Miks nii suur vastutus isa ja lapse suhete säilimisel naisele pannakse? “See võib kõlada šovinistlikult, aga suhted on naise ürgne pärusmaa,” kinnitab terapeut.

“Uus suhe soojendab meest nii palju, et selle paistel on ta sageli nõus unustama vana kõige täiega, sealhulgas ka lapsed. Uuel naisel on väge õpetada, toetada ja julgustada meest, et ta hoiaks tihedat kontakti oma lapsega. Kui uus naine ei otsusta meest selles toetada ja samal ajal hoiab eks­naine lapsi kinni, ongi tehtud kaks klassikalist viga, mille tagajärjel kaotab laps tiheda kontakti isaga.

Kui uue paari vahel on armastus ja kärgpere muude liikmete vahel austus, toimib kärgpere hästi. Uue partneri teine suur ülesanne isa-lapse­ suhete toetamise kõrval on austada mehe ekspartnerit – tema tähtsust lapse ja seeläbi ka mehe elus. “Sõbrannaks need naised tavaliselt ei saa, aga koostööd saab teha kindlasti,” on Katrin kogenud. “Lapsed on väga targad – nad mõistavad ema hingamisestki, kas ema aktsepteerib eksmehe elukorraldust ja tema uut naist. Ja vastupidi. See on lapsele suur kingitus, kui ta tajub, et need kaks naist on nõus tema nimel oma väärtushinnanguid revideerima, tegema koostööd. Olgu tegu kasvõi lapse toitumise või tervisemurega – on lihtsam, kui naised hoiavad ühte rinnet.”

Uus tore inimene lapse elus

Paraku on seni levinud pigem see lahkumineku tüüp, kus vanemad kokkuleppele ei jõua, rääkimata sellest, et kogu kärgpere moodustab ühise tiimi. Ja olgem ausad – on juhtumeid, kus pingutusel polegi mõtet. “Kui üks vanem on hingeliselt väga katki, emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne või kui ta tõesti ei hooli lapsest, ei pruugi püüd suhteid hoida olla vaeva väärt. Eriti siis, kui lapse ellu on tekkinud hooliv kasuvanem. Aga need juhtumid ei domineeri. Nn rongavanemate listis on 8000 nime – need pole ju kõik katki, vägivaldsed või hoolimatud, mina näen siin koostöö puudumist!” leiab Katrin.

Õnneks kehtib ka suhetes lastega andeks­palumise ja vigade parandamise võimalus. Jätkuks osalistel vaid tarkust oma vigu tunnistada ja küpsust austada lapse vajadusi – ka siis, kui need ei kattu enda vajadustega. Või nagu võtab kokku Anu: “Kõige raskem on anda aega, täpselt nii palju, kui lapsele vaja – et ta saaks aru, et isa uus naine pole kuri võõrasema, vaid hoopis veel üks tore inimene tema elus juures.”

Artikkel ilmus ajakirjas Pere ja Kodu