Koolipingist sünnitama: "Tahan meile oma elu. Ja mulle on oluline, et saaksin selle ise luua!"
Marta-Maria (23) käis 11. klassis, kui Jan-Oskar (5) sündis. "Kui mul last poleks, ei oskaks ma ehk haridust ja head tööd nii palju väärtustada."
Kuigi neiul polnud last kellegi hoolde jätta – lapse isast läks ta lahku enne poja sündi, ema aga käis tööl ega saanud aidata –, lõpetas ta kooli koos oma klassiga. Alles 12. klassi kevadel leidis ta noore vanema koolist sõbranna, kes sai last vaadata, kui Marta ise tundides oli.
“Koolis käia oli vaheldus,” kinnitab Marta. “Pärast sünnitust ehmatas mind, et järsku ei võetud mind enam kui inimest, vaid ainult kui ema. 17–18aastasena, mil sa tahad nii väga keegi olla, kellekski saada, oli üsna häiriv, kui kõik nägid mind vaid emana. Koolis sain jälle olla ka inimene.”
Aasta pärast riigieksameid viis Marta paberid Maaülikooli metsanduse erialale. “Kohe lõpetan ja tahan magistrisse minna,” lubab ta. “Kuna mu pojal olen ainult mina, pean leidma ameti, kus saan panustada kahe eest. Et keegi ei saaks pojale öelda, et sul pole isa ja sa ei saa endale midagi lubada.”
Marta arvab, et kui tal last poleks, ei oskaks ta ehk haridust ja head tööd nii palju väärtustada. Tõsi, rahaliselt oleks seis habras, kui poleks vajaduspõhist õppetoetust, stipendiumi ja SEB heategevusfondi noore vanema stipendiumi. Kui need suvel lõpevad, tuleb paar kuud kuidagi üle elada...
Oma elu
Marta ütleb, et nad on Oskariga mõlemad kärsitud ja rasked tüübid. “Aga ma olen temalt õppinud, et on okei, kui keegi sind kallistab või lähedust otsib. Ütleme teineteisele sageli, et “armastan sind” ja “sa oled kallis”.”
Noorelt lapse saamisel on ka üks lisaboonus: laps hirmutab niisama tutvusesobitajad eemale, muigab Marta. “Ja muidugi see egoistlik mõte ka, et kuna mul on laps olemas, ei pea ma kunagi avastama, et olen täiesti üksi. Ma muidugi ei leia, et ta peab minu eest hoolitsema, ei, ma tahan, et pojal oleks oma elu!”
Hiljuti kolis Marta koos pojaga ema juurest ära. Ehkki ema juures oli lihtsam – söögi ja elukoha pärast ei pidanud muretsema –, tunneb naine, et üle kõige tahab ta oma elu.
“Ma tean, et meil pole praegu võimalik osta oma kodu, aga ma ei jõua ära oodata, millal seda teha saan. Leppisime Oskariga kokku, et kui tema läheb kooli, lähen mina tööle. Selleks ajaks mõtlen välja, kus elama hakkame. Tahan meile oma elu. Ja mulle on oluline, et saaksin selle ise luua!”
