Lenna lemmikkoht: Tallinnast nelja tunni autosõidu kaugusel asuv talu

“Tahan, et ka tütred näeksid, kuidas päris elu käib. Tänapäeval ei ole enam vanaemasid, kelle juurde maale minna, sellepärast tuleb see võimalus ise luua,” on Lenna otsustanud.

 “See oli see aasta, kui tegin Zetodega folgil koostööd. Need käigud Setumaale – appike, kui mõnus! Sõitsime seal Jalmariga (Vabarna – toim) ringi. Tekkis tunne, et olen juurte juures, kuigi tegelikult mu sugupuu sinna ei ulatu,” meenutab ta. Lenna vanavanemate maja Türil, kus kõik lapsepõlvesuved veedetud, oli selleks ajaks ära müüdud. 

Nullist alustades

Lennat tõmbas maale ja ta oli valmis alustama nullist. “Pärast mitut päeva Lõuna-Eesti krunte mööda ringi rallimist leidsin s e l l e,” räägib ta. Bändiaastatel kõrvale pandud raha eest ostis ta Tallinnast nelja tunni autosõidu kaugusel asuva talu ja asus seda renoveerima. Sest tundis, et tahab nüüd jalad maha panna.

Lenna eredaimad lapsepõlvemälestused pärinevadki maalt. Need lõputud päevad värskes õhus... Lehmalaut, kus vasikad tahtsid sõrmi lutsida (“Nende laubad lõhnavad nii armsalt piima järele!”), vanavanemate loomad ja naabriloomad. Kassid, põrsad, küülikud, kanad, naaber­hoovi vanas bussis elav kits... Seal sai tüütuid, mitte kunagi otsa lõppevaid punaseid sõstraid korjatud, millele järgnes alati preemiaks jäätiseost kioskist. 

“Maal on fantaasial rohkem ruumi, neil on seal paar beebinukku, puust hobune ja kõik. Seal käib kogu mäng õues, kivide ja käbidega,” ütleb ta oma laste kohta.

Aianduskooli õpilane

Eelmisel sügisel läks Lenna õppima Räpina aianduskooli, tekstiilkäsitööd! “Mõte tekkis juba ammu, siis kui Ami sündis,” räägib ta. “Hakkasin ametikoole guugeldama ja leidsin Räpina. Mulle on alati meeldinud teha käsitööd. Kodus pusides tuli aga lagi kiirelt ette. Tahtsin kududa vaipu, õmmelda lastele riidest nukke, anda neid oskusi tüdrukutele edasi...”

Romantiline mõte jäi mõneks aastaks ootele. Nüüd sõidab Lenna mõne nädala tagant mitmeks päevaks Räpinasse. Tunniplaanis on õmblemine, tikkimine, heegeldamine, silmus- ja kangastelgedel kudumine. Kunstiõpetus, kompositsioon, perspektiiv ja kudumite joonistamine. Ka äriline pool – ettevõtte loomine ja turundamine. Lenna ei välista, et käsitööst võiks saada tulevikus tema jaoks mingit sorti ettevõtlus.

“Tegin just vaiba, kaks meetrit!” on Lenna enda üle uhke. “Räpinas keskendun õppetööle sada protsenti, toimetan tihti südaööni. Seal on väga lahe!” Tema kodus võib siin-seal märgata pooleliolevaid koolitöid. Aknalaual ootavad kannatlikult lõpetamist valge waldorfnukk ja hall, ühe rohelise silmaga kiisu.

Linnakodu roheluses

Kui Ami sai aastaseks, otsustas Lenna loomuliku jätkuna, et nende kodu peab olema avara hooviga. Et lastel oleks, kus joosta ja möllata. “Hullult joppas, et leidsime selle maja, olen alati tahtnud akendega verandat,” märgib Lenna. Üsna kesises korras umbes sajaruudune korter oli müügis soodsa hinnaga. Lenna astus sisse ja sai kohe aru, et see on õige koht. Ülemiste naabritega jagavad nad 3000 ruutmeetrit aiapinda. “Aed on ehk isegi liiga suur, sest seda tuleb ju niita ja hooldada,” ütleb Lenna. Teda ei tõmba üldse kesklinna, satub sinna Nõmmelt vaid siis, kui tõesti väga vaja. “Ma ei tea seal uusi moodsaid söögikohtigi,” teatab ta.

Räpina-kogemus on pannud Lennat mõtisklema, millises koolis võiksid käia tema tütred. “Lastel peaks olema koolis lahe! Eks minu ajal oli ikka päris palju sundi ja punnitamist, nüüd on ehk koolisüsteem muutumas,” ütleb ta. “Nautisin kunsti-, muusika- ja sporditunde. Reaalained olid aga õudne vaev. Neist nagu ei tahtnudki aru saada. Aga mu meelest ei peakski õppima võrdselt kõike, laps peaks saama valida endale mingi liini, mis teda rohkem huvitab.”

“Paljud on mulle öelnud, et sina paned oma lapsed ETV laulustuudiosse. Aga see on ju Nõmmelt nii kaugel! Käisime vahepeal ­Amiga Mustamäel Kullos rahvatantsus. Kolm kuud pidasime vastu, kuni enam ei jaksanud, sõit oli iga kord liiga pikk,” räägib ta. 

Toimetas Kerttu Jänese

Loe pikka kaanelugu Lenna perest ajakirjast Pere ja Kodu