Nüüdseks teise klassi poiss Villem püüdis iga lõunauinaku mööda saata nii, et kaks tundi kangestunult voodis lakke vahtis. Hästi ei õnnestunud. Mida vanemaks sai, seda uskumatumaid trikke mõtles välja, et lasteaiast pääseda. 

Kas teile meeldis lasteaias magada? Huvitav, selle teemaga seostuvad paljudel täiskasvanutel kõige kirglikumad lasteaiamälestused. Mina ise olin kõva lõunaune magaja, sest jõudsin hommikul aeda isegi kasvatajatest varem, pisut enne seitset.

Olen igati magamise usku. Lapsed peavad magama väga palju. On suur asi, et sõimeealised kuni kuueaastased saavad lõunaajal lasteaias suigatada. Pidžaamad seljas, mõmmid kaenlas ja linade vahel. Nagu meie ajakirjaloost aga selgub, meeldiks lapsevanematele, kui koolieelikute ööuni oleks lõunaune võrra pikem, mis oleks hea harjumus kooliajaks.

Kuue- ja seitsmeaastaste puhul jääb lõunauinaku vajadus ajastusse, mil vanemad läksid varavalges vabrikutööle. Minu lasteaias olid kõik kohal, kui raadiost kõlas kell seitse: “Gavariit Maskvaa!” ja keegi lastest ikka lõõpis: “Täna leiba ei saa.” Tänapäeval aga kogunetakse lasteaeda enamasti kella üheksaks. Mõnel pool ei peagi kindlaks ajaks minema.

Lapsevanemate arusaamist mööda on kohustuslik lõunauinak jäänud lasteaedade päevakavasse, et anda õpetajatele hingetõmbepaus. Aeg, mil majas on rahu ja vaikus – kes ei mõistaks selle vajadust! Ehk saaks aga päevakoormust jaotada nii, et õpetajatel tekiks muul ajal hingetõmbepaus? Olla pikemalt õues?

Meie väikses riigis, nii koolis kui lasteaias, on jäänud elu käima õpetajate seatud joonlauda mööda. Vanaaegse mudeli järgi. Samas, kui meie naaberriigis Soomes toimib haridus laste vajaduste järgi. Püüame siis meiegi uuel kooliaastal märgata rohkem meie väikseid tegelasi!

Lasteaia lõunauinakuga seotud kirgedest räägib seekordses ajakirjas artikkel, mille vajalikkus selgus ka Pere ja Kodu Facebooki lehel pingest särtsuvat tagasisidet vaadates.

 Loe värskest numbrist samal teemal pikemalt