Elan väikelinnas, vihmase ilmaga sõidan autoga isegi vastastänavas asuvasse poodi, see ju nii lühike maa, miks panna laps turvatooli, traksid kinni-lahti, paras solgutamine. Samuti on maal suvel ujuma minek. Vaid suts tuleb suurel teel liikluses olla, mis ma jaman, lapse niisama autosse ja ujuma! Muidu jääks ju täitsa minemata, kui koguaeg nii palju vaeva peaks nägema ja autos sahkerdama.

Mu lugejad ootavad nüüd kannapööret minu tekstis. Jah, see oli jutuks sõbrannaga. Tal endal last ei ole ja eks need naised kipuvadki kõige kõvemad arvajad olema. Tema emal aga on väikelaps ja tema kipub vanas ajas kinni olema ega näe turvavarustuse mittekasutamises probleemi. Ma suudan endale elavalt ette kujutada, et laps viiakse kas isa, vanavanemate või kellegi teise lähedase poolt ujuma. No oletame, et see inimene ei pane mu lapsi turvatooli selleks lühikeseks sõiduks, vaid pisema võtab sülle rooli taha ja suuremale viskab auto turvavöö ehk üle. No ja siis tule üks vahva narkojoobes, lihtsalt terviserikkega või üliväsinud veokijuht. Tekib murdosa sekundist, minu pisema lapse litsub turvapadi laiaks, vanemale rebib vöö kõhtu ja tekib verejooks. Mina ootan kodus, millal mu tibud koju jõuavad. No ja siis kuulen sireene...

Oma armastuses oma pere vastu ei suudaks ma sellist laiskust iial andestada.  
Kunagi olid teised ajad, vähem liiklust, vähem liiklusvahendeid, aeglasemad sõidukid. Kui raske saab olla mõista, et need paar traksi ja munakoort meenutav tool ongi elupäästev tegur? Jah, ka siis võib midagi juhtuda, aga siis oleme omaltpoolt kõik teinud ja andnud!

Meie arenevas ühiskonnas kõik aina uueneb, muutub suuremaks, võimsamaks ja kiiremaks. Ainult inimesed ei mõista, et kõik, mis mugavamaks muutub, toob kaasa ka uusi ohte ja see mis oli vanasti... no see ei kehti täna.