Palju õnne, Saara Kadakul on täna 27. sünnipäev! Loe, mida räägib Saara oma uuest kodust
“Kodu otsimine oli tore aeg. Jumal tänatud, et selle koha leidsime! Siin on kuidagi eriti lapsesõbralik: naabriteks väikelastega pered, suur privaatne muruplatsiga aed, kus kasvõi tantsida, mänguväljak, pinksilaud – nagu omaette maailm," jagab Saara Pere ja Kodu kaaneloos.
"Samas oleme kesklinnas, just tulin Balti jaama turult, mis on jalutuskäigu kaugusel, Märt saab käia Linnateatrisse jala tööle,” räägib ta. “Meil on siin kõik veel pooleli, diivangi pole tulnud ja üldse... Varem armastasin väga hipilikku elukeskkonda, nüüd kujundame pigem skandinaavialikku kodu – uues elujärgus on meile rohkem hakanud meeldima leebemad toonid ja puhtad pinnad.”
Ühes majas
Tõtt-öelda leidsid Märt ja Saara kodu tänu Märdi näitlejast kaksikvennale Priit Piusile. “Priit mainis, et läheb ühte korterit vaatama. Kuna me ei olnud ka endale veel sobivat leidnud, mõtlesime kaasa minna. Ja otsustasime kohe esimesel vaatamisel, et broneerime ära. Oleksime päris ühte majja elama sattunud, aga see tundus kuidagi liiga imelik. Nüüd oleme kõrvalmajades, ühesugustes korterites. Hästi tore on minna nii lähedale pannkooke sööma,” jutustab Saara.
Maale elama noorperet hetkel veel ei kutsu. Märt on küll pärit neljalapselisest perest Põltsamaalt, ent Saara läbi-lõhki Tallinna tüdruk. “Mul pole oma majas elamise kogemust ja ei oska seda soovida, olen korteris harjunud. Pealegi saame oma maa-vajaduse Põltsamaal kätte, käime seal sageli. Märdil on nii tore ühtehoidev pere, mul on kohutavalt vedanud nendega. Ma ei tea, kas keegi seal kunagi üldse tülis on olnud,” muigab ta.
Poolvennaga tuttavaks
Saara hindab kõrgelt ka oma päritoluperet, eriti nende aktiivset elustiili: ikka sõideti üheskoos ringi ja käidi matkamas. Gümnaasiumineiust (pool)õde teeb seda koos vanematega siiani meelsasti. Terve teadliku elu kasvas Saara ema ja kasuisaga, kes on olnud talle pärisisa eest. “Kui saad ise lapse, muutub suhe oma vanematega veel paremaks ja see on nii tore!” õhkab naine.
Paar aastat tagasi sai Saara tuttavaks oma mõned aastad vanema poolvennaga – üksteise olemasolust teati ka varem, kuid aktiivselt suhtlema on nad hakanud alles nüüd. “Kuni endal veel lapsi ei ole, ei tundu sugulussuhted nii olulised. Nüüd aga on meil mõlemal lapsed, kes on ju ka omavahel lähedalt sugulased.” Saara meenutab paari aasta tagust esimest kohtumist vennaga: “See oli nagu oih… no tere! Midagi tuttavlikku ja sarnast oli kohe tunda. Hiljem on selgunud, et meil on veelgi sarnaseid jooni.”
