„Emme, kas nii saab olla, et ühel lapsel on k a k s ema?“

“Ema, kas tädi Sille mees on surnud?” küsis mu viiene poeg ühel päeval mu hea sõbranna kohta. Ehmusin ja muigasin samal ajal. Sille nimelt elab üksi ja on lesbi.

“Ei, miks sa seda arvad?” küsisin, et võita aega mõtlemaks välja, kuidas seda nüüd kõige paremini seletada. “Miks ta siis üksi elab? Mul on nii kahju... tal on vist väga kurb olla,” arendas laps oma muret edasi. Miski reetis, et ta on seda mõtet juba omajagu peas veeretanud.

Muud mured

“Tead, ma saan kindlalt öelda seda, et ta pole kurb ja keegi pole surnud. Sillel on hoopis hea sõbranna.” Puh, kujutasin ette, kui segaselt selline seletus lapsele mõjuda võib, ja tundsin end üsna tobedalt.

“Aa, tema mees ei olegi surnud?” lõi aga lapse nägu kohe kergendusest särama. “Ja ta ei ole üksi ega kurb? Tal on sõbranna?” Noogutasin. Nii palju oligi vaja. Tundub, et lastele tekitavad muret hoopis teised asjad kui täiskasvanutele. Mitte see, ­­m i k s o m e t i on mõnel tädil sõbra asemel sõbranna, vaid palju olulisem: ega keegi äkki üksi ja kurb ei ole?

Lapsed avatud ja eelarvamustevabad

Miina (34) kuuene tütar tuli ühel päeval lasteaiast koju küsimusega: “Emme, kas nii saab olla, et ühel lapsel on k a k s ema?” Miina saigi alles siis teada, et rühmas on laps, keda kasvatavad samast soost vanemad. Ilmselt oli see laste vahel kuidagi jutu sees välja tulnud.

“Mulle tuli see üllatusena ja hakkasin mõtlema, kuidas seda nüüd lapsele seletada. Huvitaval kombel aga piisas talle, kui alustasin, et mõnikord on tõesti nii, et üht last kasvatavad ja armastavad kaks ema,” jutustab Miina. “Edasi ta uurima ei hakanudki ja ma ise pole ka seda teemat urgitsenud. Pigem on see probleem suurtele kui väikestele. Täiskasvanud on kinni oma arusaamades, lapsed on palju rohkem avatud ja eelarvamustest vabad.”