Meie pere on parasjagu taastumas pikast lahusolekust – mu abikaasa oli töö asjus pool aastat kodust eemal ja meie pojaga pidime omapäi hakkama saama. Oli palju neid hetki, mil tundsin ängistust – mul polnud oma igapäevases elus mitte kellelegi loota, vaid mina ise, üksi. Kõige rohkem kurvastab mind, et sellest väga intensiivsest koosolemisest kannatas minu ja poja suhe.

Kui enne abikaasa äraminekut ei olnud ma poja peale häält tõstnud, siis kuus kuud lakkamatut lapsega koos olemist, kõigi tema emotsioonide läbi elamist, enese pidevat tahaplaanile seadmist, plahvatasin ma nii mitmelgi korral ülearu. Ühtegi üleliia öeldud sõna, tigedat pilku või olemata kallistust ei saa ma enam tagasi võtta. 

Mina tahan, et minu lapse isa osaleks tema elus sama palju ja sama väärtuslikult nagu mina. Soovin, et mu abikaasa pakuks mulle lapse üles kasvatamisel tuge, et me oleksime üks meeskond. Võrdväärsed partnerid. Kui see teeb mind kellegi silmis saamatuks või hellitatuks – olgu nii. Ma olen pigem hellitatud kui üksi ja üksik.

Meil, emadena on see õigus – seista oma laste eest. Et nad saaksid kasvada koos isadega. Et isad tunneksid oma lapsi ja lapsed oma isasid. Meil on aga ka õigus seista enda eest, oma vajaduste täitmise, oma aja eest. Meil on õigus k a käia trennis, k a teha tööd, k a sõpradega aega veeta. Meil on k a kõik need õigused ja võimalused, mis meie laste isadel. Mina täna kasutan oma võimalust – kirjutan, sest see on see, mida ma teha tahan. Samal ajal suigutab kõrvaltoas üks suurem mees väiksemat unele, tundub, et edukalt.

Raha ei korva lahusolekut

Kohe kolmeaastaseks saava Jako ning üheksakuuse Lili ema Jane (27) on mehe eemalolekutega pidanud toime tulema juba viimased viis aastat. Siiani ei ole naine elukaaslase Argo (29) ärakäimistega päris ära harjunud ja eelistaks näha meest igal õhtul enda kõrval kodus Lääne-Virumaal.

Pereisa äraolemised kestavad kahest nädalast kahe kuuni. Jane sõnul juhtub aga sageli, et kokkulepitud kahe nädala asemel tuleb ära olla hoopis kauem. „See on raske, kui ootad ja ei teagi, millal ta siis lõpuks jõuab. Kaks nädalat läheb kiiresti, kuu on ka üleelatav, aga peale seda läheb hulluks. Tunnen, et olen kogu aeg närviline, pean kõigega üksi hakkama saama.“ Naine nendib, et magamatus on hetkel tema suurim vastane. „Lilil tulevad hambad, ma olen öid magamata ja vahepeal juba täiesti zombi. Vahel ei suudagi rahulikuks jääda, tõstan poja peale häält ja siis on süümepiinad.“ Üleüldse on end keeruline kahe lapse vahel jagada.

„See raha ei kaalu üles ühe vanema eemalolekut. Õnneks Argo arvestab minu arvamusega ja kui ma tõesti viimaks ütleksin, et see üldse enam ei sobi, siis ta ei läheks ka,“ mõtiskleb Jane. Emal on keeruline ka laste tugevaid tundeid kõrvalt vaadata. „Jako on väga issikas. Argo oli vahepeal kuus kuud kodus, laps harjus isa olemasoluga ära. Nüüd, õhtuti magama jäädes otsib poeg oma issit taga ja nutab igatsusest,“ kõneleb Jane. „Kahju on sellestki, et Argo paljust ilma jääb. Piiga areneb meeletu kiirusega – alles ta roomas, nüüd juba käputab ja tõuseb toe najal püsti.“

Loe, kuidas tulevad toime emad, kelle laste isad töötavad kodust kaugel ja kuidas nad argipäeva rõõmu loovad, uuest ajakirjast BEEBI!

Jaga
Kommentaarid