MIS PANEB LIIGA KALLEID KINKE TEGEMA? Süütunne, et lastega pole piisavalt koos oldud?

"Vanemate suurim hirm on lapse pettumus. Seepärast ostad, hambad ristis, selle ülehinnatud plastikasja ära, isegi kui see läheb vastuollu su põhimõtete ja eelarvega."

Üheks põhjuseks, miks me koduse jõuluhubasuse ostukeskustes kondamise vastu vahetame, on reklaamid, mille alla pandud miljonid teevad tõhusalt oma tööd. Need pasundavad meile igast küljest ühte sõnumit: ostes saavutame suurema rahulolu! Me neelame selle alateadlikult alla, sest kui sul on kogu aeg kiire ja vähe aega enda jaoks, on ostmine just see, kus survele enam vastu panna ei jaksa. Osta on lihtsam kui ostmata jätta.

Reklaamid mõjutavad ka lapsi. Mida suurem on valik, seda raskem on valida ja seda rohkem laps tahab. “Meil on vähem soove kui tavaliselt, sest me ei tahtnud tänavu liiale minna,” kommenteerivad kaks tüdrukut multifilmis oma jõulunimekirja 328 sooviga. Üle võlli keeratud naljas on oma tõetera sees, sest üks peresiseseid vaikivaid kokkuleppeid võibki olla, et lapsed saavad kõik, mida soovivad, sest kinke toob ju “jõuluvana”. Isegi kui see pähkel on ammu läbi hammustatud, ei takista see lapsi mängu edasi mängimast ja sind survestamast: rohkem, kallimat! Ja nurisemast, kui ei saada täpselt seda, mida sooviti, tekitades tunde, justkui sa oleksid neile kogu aeg midagi võlgu. Survet keerab juurde võrdlus teiste lastega, kelle vanemad neid asjadega üle külvavad (kõike ei maksa siiski tõe pähe võtta, mida kuuled!).

Mõjutused meie sees

Vanemate suurim hirm on lapse pettumus. Seepärast ostad, hambad ristis, selle ülehinnatud plastikasja ära, isegi kui see läheb vastuollu su põhimõtete ja eelarvega. Sa ostad talle uue nutividina (kuigi vana on täiesti korralik), sest laps on arvestanud, et ta selle saab. Ja isegi, kui su rahakott võimaldab neid kalleid asju soetada, siis kas oled endalt kunagi küsinud, miks laps peaks saama nii palju ja kalleid asju ainult põhjusel, et ta on laps? Miks sa seda teed ja mis on selle mõju?

Üleüldise äristumise foonil tõukab vanemaid takka süütunne, et lastega pole piisavalt koos oldud. Asjadega kompenseeritakse ka oma lapsepõlve puudujääke. Need põhjused omakorda tekitavad nähtamatu nõiaringi: teeme palju tööd, et oleks raha, ja siis kulutame seda asjade ostmiseks, et kompenseerida lastele oma eemalolekut. Me ei arvesta reaalsust, et puuduse asemel on lastel tegelikult asjade üleküllus. See omakorda manipuleerib nende reaalsustajuga, tekitades illusiooni, et kõike saab lihtsalt ja kiiresti. Aga sina ju tead, kui palju sa pead nende kingituste nimel tööd tegema, ja sedagi, et sel on keskkonnale tohutu mõju, kui need kastid ühel päeval prügimäele tühjaks valatakse.

Kingituste kaudu tekitatakse lapses tunne, et ta on nii eriline ja peabki kõike saama – aga ka see pole päris adekvaatne. Kujuta ette, milline kontrast ootab sel moel kasvatatud last ees siis, kui ta peab omal käel elus toime tulema. Kui ta saab aru, et maailm ei kohtle teda erilisena, vaid ühena paljudest. Et ta ei saa sellepärast hiigelpalka, et on lihtsalt siia ilma sündinud, vaid et ta peab pingutama. Illusioonide ja reaalsuse vaheline lõhe on see, millega me ju isegi sageli toime ei tule.

Kas lapsele võib öelda “ei saa”?

“Ma tean, et see pole võimalik, aga ma soovin mõnikord kogeda aega, kui asju oli nii vähe, et lapsed tundsid nende saamisest tohutut rõõmu,” tunnistas mulle mu vanem tütar. Ma olen rääkinud neile lugusid eelmise sajandi lastest, kes oma uute kummikutega voodisse ronisid, sest ei raatsinud neid jalast võtta. Lapsed, kes saavad kõikjalt vidinaid niisama, kauba peale, ei tea seda tunnet. See on huvitav paradoks, et vanemad soovivad oma lapsi kinkidega üle külvates neid rõõmustada, ent tulemus on vastupidine: mida rohkem laps saab, seda vähem on asjal tema jaoks väärtust.

Lapsed vajavad selget enesetaju. Ent see ei toetu mitte asjadele, vaid suhetele lähedastega. Uuringud on näidanud, et lastel, kel on vanematega kindel ja hea suhe, aga vähem asju, on parem enesehinnang kui nende eakaaslastel, kes on asjadega üle külvatud. Neil on ka vähem käitumisprobleeme ja nad on raskustesse sattudes vastu­pidavamad. Jõulukinkide valguses saabki mõelda, milleks sa oma lapsi ette valmistad ja kuidas.

Ent kogu selle kingiteema taustal kipud sa ise ju hoopis ununema – ja see on tõsine probleem. Sel põhjusel ongi lastel nii kerge oma nõudmistega üle su piiride sõita. Õnnetud pole mitte lapsed, vaid hoopis meie, ületöötanud ja räsitud täiskasvanud. Kardame laste pettumust näha, sest oleme ise elus pettunud, rõõmu napib ja me otsime seda valest kohast – ostukeskusest.

Kui sa hakkad väärtustama ennast, oma tööd ja aega, siis suudad rahumeeli lapsele öelda: “Ei, sa ei saa seda Hot Wheelsi rada, sest meil pole selleks ruumi ja see on liiga kallis.” Muidugi on tal paha tuju ja ehk tuleb isegi pisar silma, aga see on samuti osa elust. Ta ei pudene selle peale kildudeks ja küllap leiab kohasema soovi. Ja kui sina väärtustad ennast, oma tööd ja aega, siis on see parim kink, mida oma lastele teha.

Räägi kaasa emmede jutustamiskohas Pere ja Kodu Facebookis