29.12.2017, 18:29
"Abivajajaid tasub terve aasta vältel tähele panna, ega me uue aasta tulles ära kao..."
"See ei ole kord aastas esile kerkiv teema, vaid 365 päeva aastas annad endast kõik, vahel rohkemgi, et su kallil inimesel hakkaks parem ning saaks omada mingitki väljavaadet tulevikule, inimväärsele elule," kirjutab puudega väikelapse ema.
Alates päevast, mil Tegelane sündis, on mind vallanud mure ta tuleviku pärast. Muretsemine ja taoline üleüldine pelgamine, on mul lausa hobiks. Umbes nagu blogiminegi, selle vahega, et blogisse satun harvem kui ma millegi üle põdemisele pausi peale panen. Muidugi tunnen vanemlikku huvi ka Neiuraasu käekäigu suhtes, aga ilmselt mitte nii pingestatult, sest siinkohal taandub asi sellele, et Tegelane on oma õest pisut erilisem.
Eelkõige olen kartnud teiste (loe: võõraste) inimeste hinnanguid. Olgugi, et me elame 21. sajandi Eestis, paistab kohati silma, et mõnede meelest võiks teistsugused, puuetega inimesed maha vaikida. Neist mitte välja teha. Eirata. Et kui silmad kinni pigistada, siis neid ei eksisteeri. Vähemalt taoline mulje on mulle jäänud. Tunnistan, et võin eksida selle üldsuse suhtumise osas puuetega inimeste kohta, kuna pole ehk olnud sobivas infoväljas.
Jah, tean sedagi, et jõulude paiku toimuvad erinevad annetuskampaaniad, mis juhivad tähelepanu küll puudustkannatavatele peredele, küll raskesti haigetele, samuti puuetega inimestele. See on muidugi väga tore, et rahvas võtab kätte ning toetab omalt poolt niipalju kui kellelgi rahakott võimaldab, aga… Mulle tekib seeläbi mulje, justkui muul ajal aastast neid eelpoolmainitud hädalisi ei eksisteeriks.
Aga ei ole ju nii!
Nende inimeste jaoks, kes ise selle keskmes on – olgu nad hooldajaks oma puudega lapsele või lähedasele; võitlemas raske haigusega; püüdes kesistes oludes kuidagi ellu jääda – neile on see igapäevane elu. Paratamatus. See ei ole mingi kord aastas esile kerkiv teema, vaid 365 päeva aastas ongi kogu aeg nii, et annad endast kõik, vahel rohkemgi, et su kallil inimesel hakkaks parem ning saaks omada mingitki väljavaadet tulevikule, inimväärsele elule.
Siinkohal tahan ma ära märkida, kuivõrd tänulik olen selle üle, et saime Tegelasega Haapsalus ära käidud. Sealse rehabilitatsioonikeskuse personal oli nii meeldiv ja tore, et ma ilmselt jääksingi neist ülivõrretes rääkima, kuna Tegelasega läbi viidud ravi andis koheselt märgatavaid tulemusi. Ent see käik oli ka mulle omamoodi värskenduseks, sest nägin lapsi, kes paistsid selgelt oma vaevustest ja puuetest üle olevat ning käitusid nagu lapsed ikka. Tekkis kuidagi lootustandev tunne Tegelase osas. Ning kõikide nende laste vanemad on minu arvates medalit väärt, sest see on küllaltki suur katsumus, kasvatada pisut teistsugusemaid lapsi.
Ise tahaksin kasvada
Selles osas, et ma oskaks rohkem rõõmu tunda Tegelase pisemategi edusammude üle, sest ma vahepeal kaon ära sinna enesesüüdistamise maadele, et ta tavaline pole. Ega oska leppida sellega, et Tegelase puue ongi norm. Tema jaoks. Meie pere jaoks. Ent ma väga püüan. Proovin Neiuraasugi selles osas koolitada: et ta õde peab iga päev rohtu võtma ja tihti linnas võimlemas käima ning mõnikord pikalt haiglas viibima. Lisaks tuletan igapäevaselt Neiuraasule meelde, et Tegelase abivahendid pole kohe kindlasti tema kui esmasündinu eesõiguse järgi omastatavad. Ma pole päris kindel, kui palju Neiuraas seda kõike hoomata suudab, aga leian, et ta peab teadma, et ta õde “pole nagu teised lapsed, aga see ongi normaalne, et Tegelane on teistsugune“.
Et mis siis selle loo point on? Soovin seda, et märgataks inimest, teadvustataks puuet, kuid ei jäädaks sellesse kinni. Ühtlasi märgin, et abivajajaid tasub terve aasta vältel aidata, ega nad uue aasta tulles ära kao. Igaüks väärib inimlikku kohtlemist!
