Lenna: „Mul on väga head lapsed, aga vahel tunnen ikkagi jõuetust.“

 “Olen õppinud, et siis pean oma graafikust midagi ära jätma. Piisab sellest, kui saan pool päeva üksi kodus olla, ja jaksan jälle. Energiat tuleb tohutult peale!" räägib Lenna jaanuarikuu Eesti Naises.

Ta teab, et see on normaalne. Et kui sul on kodus kaks pisikest inimest, pead vahel jooksutama Lotte multikaid, et saaks kähku pesu masinasse panna, supi valmis keeta ja põranda tolmuimejaga üle tõmmata. Et oma aeg algab õhtul siis, kui unejutt on loetud, keegi ei taha enam juua, pissile ega arutada, kuidas kolmikud oma emme sülle mahuvad, kui emmel on ainult kaks kätt.

Elu lastega trenni eest

Märkmiku vahel hoiab Lenna laste joonistusi (“Näe, see on Ami tehtud perepilt!”), aga sees tiksub tihe päevakava. “Ma tean täpselt, millal ma kusagil olen: millal saan stuudios salvestada, millal pean lastele järele sõitma, millal otsin neile õhtuks hoidja ja lähen esinema… Logistika on kõva!”

Trennis pole Lenna käinud ammusest ajast. “Tahaks küll, aga ei jõua. Väikeste lastega elamine ongi nagu trenn. (Naerab.) Kogu aeg tuleb kedagi tõsta ja hoida. Meie peres käib nii, et kui unelaulud on lauldud ja unejutt loetud, siis pikutan seni nende juures, kuni nad magama jäävad, ja hiilin oma voodisse. Hommikuti keedan lastele kaerahelbeputru, enne kui nad lasteaeda viin. Teen veidi soolase pudru, aga pärast paneme moosi peale – jube hea on!”

Lapsed vaktsineeritud!

Eesti arste austab Lenna väga – küllap just ema pärast. “Ma pole selline, kes kohe tablette võtaks, kui kerge külmetus peale tuleb, aga kui arst ütleb, siis võtan. Ja lapsed on mul vaktsineeritud. Ma tean, see teema on väga hulluks läinud, nii et ma ei taha sellest pikalt rääkidagi. Muidugi on igal emal õigus ise otsustada, mis ta lastele parem on. Aga. Minu meelest on ikkagi selge põhjus, miks meil enam pole näiteks katkuepideemiaid. Ja miks näiteks Aafrikas, kus lapsi ei vaktsineerita, möllavad väga karmid haigused, nii et vahel pannakse kogu riik karantiini.” 

Toimetas Kerttu Jänese