"See argipäev võib olla kui lumepall, mis armastuse justkui alla neelab. Siis ongi vaja teadlikkust ja tahtmist. Leida aeg teineteisele ja tõesti väärtustada kõike, mis koos kogetud, loodud. Ehk ei olegi armastus otsa saanud, vaid teisenenud? Vahel tundub meile, et armastus on otsas, aga tegelikult on otsas vaid armumine. See on võimalus suhtes edasi liikuda, sügavamale tasandile. Aga jah, kui teineteist enam ei austata ja koosolemine on pigem pingestav, kui millestki pole enam rääkida ja vaikimine on ka valus, siis tuleb endalt küsida – kas püüame koos uut kvaliteeti või lõpetame suhte. Tardunud, mitteelaval koosolemisel on rohkem miinuseid kui plusse. Kooselu peaks olema elav, arenev.

Armastus on midagi palju, palju enamat kui erootiline kiindumus! Tõelise armastuseni on pikk tee. Üksi selleni jõuda pole paarisuhtes võimalik. Mõlemad peavad tahtma. Kirjanik Alain de Botton ütles ühes oma loengus suhete kohta targalt ja humoorikalt: “Kui sa arvad, et kõik su probleemid on vaid teise inimesega seotud, siis muidugi, lahuta. Kui sa arvad, et mõned probleemid on ka su endaga seotud, siis on teil lootust!” Mulle jäi see meelde.

See on midagi, mida võiksid õpetada me vanemad. Aga tihti jääb õpetamata, sest nad ise pole osanud seda hoida. Ja nii ei oska meiegi tihtipeale. On vaja teadlikkust, kui saabub argipäev. Siis alles selgub, kui palju me tegelikult teist inimest armastame või tahame, püüame seda teha. Kõik on muutumises – me ise, meie partner, me (pere)elu. Peame kohanema muutustega, olema leplikud. Ja muidugi peame oskama olla tähelepanelikud teineteise vastu. Tahtmine on suutmine, usun ma. Kui me enam ei taha, siis me ka ei oska, ei suuda. Samas, kui me ei oska, suudab tahtmine panna ka õppima. Armastuse hoidmine on töö, aga seda tööd ei peaks tegema hambad ristis, vaid ikka armastavalt. Kannatlikult."