Anni Arro: "Meid on rasked ajad tugevamaks teinud ja sidunud."

"Väljas käia, pidutseda ja šampat rüübata oskame me kõik, kuid kui argipäev päriselt kätte jõuab – peres on väike laps, koer, kes on parasjagu haige ja oksendab, restoran, kus asjad logisevad – vot, kui sellised olukorrad üle elad, on see üks tugev suhe!" räägib Anni Arro Kroonikas. 

"Kui oled ise pidevalt pinges, sul on masendus, siis kannatab ju kõik, ka perekond. Isegi koer. Valentina saab juba hääletoonist aru, kui on mingi jama, ja hakkab pabistama. Minu stress oli kõigi suhtes ebaaus.
Marko (Anni abikaasa ja pisitütre isa Marko Erlach. – toim.) üritas olla mõistev ja oligi. Tülisid meil muidugi oli, kuid see oli tingitud sellest, et meie mõlema väsimusaste oli niivõrd suur. 

Minu sees on nüüd vabadusetunne. Teen vaikselt oma kööki, kirjutan kokaraamatuid. Naeran endamisi, et iga mu eluperioodiga käib kaasas kokaraamat. Olen rõõmus, et tulin väga stressirohkest olukorrast valutult välja. Mäletan, kui Kukekese mure üle pea kasvas ja vanalinnas kõndides ühel hetkel tundsin, et vajun põlvini kivisse. Keha muutus nõrgaks. Arst ütles, et annan teile ühe ankeedi, mis näitab, kas teil on masendus. No need küsimused seal...! (Naerab.) Selle ankeedi järgi oleks ilmselt igal teisel eestlasel masendus!

Kõige keerulisem, kuid olulisem on õigel hetkel peeglisse vaadata ja tunnistada: ma lihtsalt enam ei jaksa. Elu on ikka elamiseks ja rõõmustamiseks, mitte pidevaks kannatamiseks ning hädaldamiseks. Elada tuleks hetkes ja seda peame me õppima ja nautima. Mõelda, et küll kunagi tulevad paremad ajad – vot niisama ei tule küll! Midagi peab ikka eneses ja oma peas ning suhtumises muutma."

Toimetas Kerttu Jänese