Õigemini ma ei olnud last ise veel näinudki, aga õpetaja rääkis sinika olemasolust ja tekkimisest veidikene närvilises toonis.

Teades oma last, siis ma ei olnud üldse imestunud, et tal mingi sinikas on. Kui ta veel sõimerühmas käis, olid töömehed sunnitud kõik kapid ja riiulid seina külge kinnitama, sest minu laps proovis neid mööda lae alla välja ronida ja tarzanit mängida. Sellise elava lapse puhul nagu ta mul on, on sinikad paratamatud. Igatahes ütlesin õpetajale, et mis seal ikka, et juhtub ja võtsin oma lapse. Alles mõni päev varem olin saanud lapse kätte lasteaiast hambajälgedega. Miks ma siis skandaali ei teinud või kedagi kohtusse ei andnud?

Vigastused paratamatud

Arvestades palju rühmas on lapsi ja palju seal on täiskasvanuid, siis on vigastused paratamatud. Mingi hetk päeval on lapsed ju vaid ühe täiskasvanuga. See õnnetus, kus üks laps mängu hoos kukub või teisele äsab, on nii suure tõenäosusega juhtuma, et ma isegi ei viitsi seda protsentuaalselt kirja panna. Ja kui see üks õpetaja 20 lapsega olles peab ühe pisikese pepu parasjagu puhtaks pühkima, siis ongi tal teises toas 19 potentsiaalset õnnetust. Seda on palju!

Seega ei olegi mingi kasu sellest kui minna kedagi süüdistama. Seda enam, et selles vanuses lapsed ei tee tavaliselt meelega teisele haiget. Mul ei ole mõtet kolmeaastasele meetri pikkust moraali lugeda, kui tal juba peale esimest kolme lauset on meelest läinud, milles alguses juttu oli.

Eks ikka teel koju siis rääkisime lapsega juhtunust ja seletasin talle ka, et kui keegi kogemata haiget teeb, siis ei tohi ise vastu teha haiget. Rääkisime, et hammustada ei tohi ja lüüa ka mitte. Kolmeaastastena nad kipuvad sageli lööma, sest nende sõnavara on liiga tagasihoidlik selleks, et nad suudaksid teisele lapsele teha selgeks oma pettumust või muud hingevalu, mis tekkis, kuna ta ei saa just selle nukuga mängida, mis on teise lapse käes.

Teine teema on lastevanematega

Eks ikka mõni lapsevanem teeks dinosauruse-suuruse skandaali, kui tema lapsekesel on kulm rullis õhtul koju minnes ja eriti hull on võib-olla see, et tekib hirm juhtunut teise lapsevanemaga arutada (eeldusel, et on mida arutada). Ausalt, kui su laps mu lapsele tou paneb, kuna tekkis mingi olukord, kus esimene laps tundis, et tuleb tou kirja panna, siis noh mis ma siis tagant järgi ikka targutan. Ega see ema või isa, kes õhtu lapsele järele minnes kuuleb, et tema laps kellelegi haiget tegi - ega see teda kindlasti rõõmusta. Ikka pigem tuleb kurbus hinge. Sinna juurde veel kaagutav lapsevanem ja ongi asjad untsus. Lapsed on selleks ajaks juba ammu juhtunu unustanud.

Miks sellest siis kirjutada: noh, kuna alles sain oma poolvildaka lapse tagasi lasteaiast, kes oli palju värvilisem sealt tulles kui sinna minnes ja ühel korral siis üks lapsevanem lõi silmad maha ja vältis kontakti. Teisel juhul siis tuli üks õnnetu lapsevanem vabandama. Mis ma siis tegin? Rääkisime lastest ja nendega toimuvast, arutasime ühiseid muresid ja ei kukkunud kedagi kohtusse kaebama.

Täna laps lasteaeda ei lähe, sest issi tuli koju ja neil on issi-lapse päev, aga eks ma kindlasti mõnel teisel korral saan taas ühe loperguse lapse tagasi, kes oma kriimu või sinika peale taas Masha plaastrit nõuab ja muidu ammu unustanud on, kuidas talle see vigastus tekkis.

Ärge saage nüüd valesti aru. Ma armastan oma last ja mulle läheb korda tema tervis ja heaolu ja ma olen alati väga kurb, kui tema on kurb ja puhun iga ai-ai peale kui ta seda palub. Lihtsalt me lastevanematena ei saa olla nende kõrval igas olukorras. Näiteks sel ajal kui nad lasteaias puid ja maid jagavad.

 ­Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a).