“Pärast Anita sündi hakkas mind žongleerimine hulluks ajama,” tunnistab Anita Astridi (3) ema ja Marko (38) elukaaslane. “Selline tunne oli, et sul hoitakse püstolit oimu kohal. Püüa siis minna lapsele lasteaeda järele, ilma negatiivset energiat edasi andmata. Laps saab ka aru, et midagi on valesti, see teeb ka tema närviliseks. Ah, tegelikult ei peaks ema enne lapse kolmeaastaseks saamist üldse tööl käima!”

Miinust tootnud söögikohta Kukeke aga polnud lihtne müüa. “Ma ei uskunud viimase hetkeni, et see juhtub, ei tähistanud enne, kui viimased allkirjad olid notari juures antud. Ja siis oli küll tunne, et joon kastitäie šampanjat ära,” muigab Anni. Avaski paar pudelit, tasus võlad ja tundis, et tema enda investeering, mida ta tagasi ei saanudki, oli justkui kooliraha tulevasteks kordaminekuteks. Nüüd on Anni rohkem oma aja perenaine. Viib Anita lasteaeda, ajab Komeedi kohviku asju (talle kuulub 10% osalust), aitab korraldada vanematele kuuluvate külaliskorterite välja­rentimist Haapsalus. 

Tütrel olevat praegu periood, kui ta tahab süüa toiduaineid eraldi, et kõik oleks selge ja klaar. Varem ahmis kartuliputru, enam mitte. “Elu lapsega üllatab iga päev,” tõdeb noor ema. “Aga ei tasu närvi minna, kui ta järsku ei söö brokolit. Äkki varsti sööb? Näen, et paljud stressavad stiilis “minu laps isegi ei maitse avokaadot”, aga äkki see ei sobi ta veregrupiga? Üldiselt on nii, et kui peet ja brokoli käivad ses peres seaprae kõrvale, siis laps tuleb nende juurde millalgi tagasi.”

Uurin, mida ta teeks, kui Anita keeldukski mõnda aega söömast midagi muud peale makaronide. “Siis annangi pastat, ega ma teda nälga jäta. Aga panen enda jaoks lauale ka teisi asju. Olen tähele pannud, et kui ma üritan midagi Anitale peale suruda, tekib tal vastureaktsioon.”

Toimetas Kerttu Jänese