"See 2. juuni õhtupoolik jääb mulle igaveseks meelde,” meenutab Janeli (22), Anne­maia (3) ja Joeli (1 a 6 k) ema. “Üks rumal viga, paariks sekundiks hajunud tähelepanu ja ongi kõik, mis õnnetuseks vaja...” Naine isegi ei märganud peateel sõitvat autot. Mõtted olid hajunud, sest lapsed nutsid tagaistmel. Nähtavus ei olnud samuti kõige parem – vaadet piirasid tihedad põõsad. Teist autot nägi ta alles siis, kui oli juba hilja.

Vahetult pärast avariid, kui saabus kiirabi, oli Janeli täiesti uimane. “Lõin pea tugevalt ära ja mees pidi mind autost välja kandma. Esmalt muidugi kontrollis ta lapsi, aga neil oli õnneks kõik korras – mitte ühtegi kriimu! Mulle tundus, et nad ei saanud arugi, mis toimus, sest mõni hetk hiljem nad juba mängisid ja naersid. Ka mees ja teise auto juht jäid terveks, mina ainsa­na saingi viga." 

Janeli üritas head nägu teha, et lapsed ei ehmuks, aga endal sisemus kees. “Pisarad pressisid silmist välja ja süü­tunne mattis hinge. Ma pole endale tänaseni andestanud, et oleksin peaaegu terve meie pere tapnud. Üks. Rumal. Viga.”

Üks hooletu viga ja sa võid kaotada kõik!

Avarii muutis Janeli mõtlemises palju. “Olen nüüd palju ettevaatlikum, sest tean, kui kiiresti see käib. Üks hooletu viga ja sa võid kaotada kõik! Eesti liikluskultuur on niigi hulljulge, enamik juhte mõtleb, et nendega ei juhtu midagi. Aga juhtub. Varem või hiljem. Ja see võib kellelegi maksta elu. Kas see, et sa jõuad paar minutit varem sihtkohta, on elukaotust väärt?”

Laste turvatoolid läksid avarii järel hävitamisele, sest isegi kui pole väliseid kahjustusi, võis kokkupõrge tekitada neis mikromõrasid või paindumist, rihmade venimist. Seetõttu ei pruugi tool järgmisel korral last enam kaitsta. “Lammutasime turvatoolid põhjalikult juppideks, et need mitte mingil juhul uuesti ringlusse ei satuks,” märgib naine.

Loe pikka lugu autoõnnetuse läbi teinud emadest-lastest ja sellest, milline turvavarustus tõepoolest võib päästa elu!