„Sina… sa oled ju 74 ja sul pole väikest last, mis haige lapsega koju jäämisest sa räägid, mees!“

“See ei pea olema ema või isa, kes haige lapsega koju jääb, vaid võib olla mõni teine inimene, kasvõi naaber – peaasi, et lapsel oleks turvaline. Ja inimene saab 80% oma palgast juba esimesest päevast alates ning tööandja peab kohe lubama…”

"Miks ta just nüüd haigeks pidi jääma!” Juba selsamal varahommikusel hetkel häbenes Ly oma mõtetki. Egas tütreke Mia süüdi olnud, et kuri viirus teda voodisse surus. Mia suur lemmik oli vanaisa Mart, sest tema oli ainus, kes ei väsinud kunagi raamatuid ette lugemast. Aga vaatamata seljataha jäetud 70 eluaastale töötas ka tema. Ta ei saa töölt lihtsalt niisama ära tulla. “Mida küll teha?” mõtles ema murelikult kella vaadates.

Ly helistas perearstile. Seletas lapse tervislikku olukorda, siis iseenda oma ja küsis hädiselt, äkki on mõni rohi, mis haiguse ruttu ära võtaks... Perearst kuulas mure ära ja ütles, et selle praeguse viirusega peab laps mitmeks päevaks voodisse jääma. “Kas teil ei ole kedagi temaga jätta? ” küsis ta hoolivalt.

Nüüd valis ta vanaisa numbri. Mart ei mõelnud pikalt: “Muidugi tulen appi!” Tegus vanahärra tellis sõidujagamisteenuse abil takso ja helistas samas tööandjale, et teatada: mul on vaja jääda paariks nädalaks lapsega hoolduslehele. Teisel pool toru oli vastuseks pikk vaikus. “Sina… sa põrgut, oled ju 74 aastat vana ja sul pole ju väikest last, mis sa jamad, mees!” võttis ülemus tuurid üles.

“On küll, lapselaps. Oot, ma helistan varsti tagasi,” lubas Mart, sest telefonist tuli juba takso saabumise märguanne. Taksos toksis vanaisa ­tööandjale tütre õpetuse järgi e-kirja, et ta on nüüd tõesti hoolduslehel, ja lisas juurde selgituse, miks ja kuidas.

Loe täpselt, kes, kuidas ja millal saab haige lapsega koju jääda ning milleks on kohustatud tööandja