Lenna päris elu retseptid: "Ärge kõhelge, minge eluga kaasa!"

“Eks pöörasustel on olnud mu elus oma koht,” tunnistab Lenna. “Tahan ka tütardele öelda: ärge kõhelge, minge eluga kaasa!”

Seitse aastat tagasi, krooniaja lõpus, sai Vanilla Ninja metsik tuuritamine läbi. Oli nähtud kõike. Ärgatud järjekordses viietärnihotelli sviidis ja mõistatatud, kus riigis ja linnas nad siis nüüd on. Lava oli jagatud ja aftekatel pidu pandud Kane Westi, Black Eyed Peasi, ­Lenny Kravitzi ja teiste hiidudega. Videote tegemistel leidsid rokitarid end kesk Islandi liustikujärve asuvalt jäämäelt ja Mallorca paradiisirannalt hobuste seljas.

Aga tagasi jõudes tundis Lenna, et tahab nüüd jalad maha panna. “See oli see aasta, kui tegin Zetodega folgil koostööd. Need käigud Setumaale – appike, kui mõnus! Sõitsime seal Jalmariga (Vabarna – toim) ringi. Tekkis tunne, et olen juurte juures, kuigi tegelikult mu sugupuu sinna ei ulatu,” meenutab ta. Lenna vanavanemate maja Türil, kus kõik lapsepõlvesuved veedetud, oli ära müüdud. Teda tõmbas maale ja ta oli valmis alustama nullist. “Pärast mitut päeva Lõuna-Eesti krunte mööda ringi rallimist leidsin s e l l e,” räägib ta. Bändiaastatel kõrvale pandud raha eest ostis ta Tallinnast nelja tunni autosõidu kaugusel asuva talu ja asus seda renoveerima.

Eredaimad lapsepõlvemälestused maalt

Need lõputud päevad värskes õhus... Lehmalaut, kus vasikad tahtsid sõrmi lutsida (“Nende laubad lõhnavad nii armsalt piima järele!”), vanavanemate loomad ja naabriloomad. Kassid, põrsad, küülikud, kanad, naaber­hoovi vanas bussis elav kits... Seal sai tüütuid, mitte kunagi otsa lõppevaid punaseid sõstraid korjatud, millele järgnes alati preemiaks jäätiseost kioskist. “Tahan, et ka tütred näeksid, kuidas päris elu käib. Tänapäeval ei ole enam vanaemasid, kelle juurde maale minna, sellepärast tuleb see võimalus ise luua,” on Lenna otsustanud.

Oma maakodus, mis asub Vene piirist vaid paari kilomeetri kaugusel, on Lenna olnud päris palju. Suurem osa suvest möödubki neil seal. “Eelmisel suvel oli nii, et kõigepealt lendas helikopter hästi madalalt üle, järgmisel hetkel oli piirivalveauto hoovis ja küsiti: “Ega te ei kuulnud öösel midagi kahtlast? Meil käib siin otsimis­operatsioon.” Siis tekkis küll selline tunne, et appi!” kirjeldab Lenna. “Nad veel ütlesid, et harjuge ära, ise ostsite maja siia piiri äärde. Eks üle piiri liigu erinevat rahvast. Olen metsas seenel olles isegi pidanud vastama küsimusele, et mida ma seal teen.” 

Fantaasiale ruumi

“Näe, vaata, vaata!” sädistavad multifilmilikult heledahäälsed tütrekesed. Mõlemad on välja toonud ühesugused südamekujulised karbid, mille avamisel ilmub välja tilluke printsess Elsa ja hakkab muusika saatel end keerutama. See ajab tüdrukud rõõmsalt pöördesse. “Ah, neid mänguasju koguneb pidevalt liiga palju,” ähmab Lenna.­ “Viime seisma jäänud asju tihti uuskasutus­keskusesse. Maal on fantaasial rohkem ruumi, neil on seal paar beebinukku, puust hobune ja kõik. Seal käib kogu mäng õues, kivide ja käbidega.”

Sidistamine, milles tüdrukud teevad silmad ette ka tublimatele kanaarilindudele, jätkub ka siis, kui uurin vana albumit, kus ühe foto pealt vaatab vastu beebi, aadamaülikonnas pereisa. “Noku, noku!” rõkkavad õekesed mu õla tagant. Järgmisel hetkel on neil ees ponidega värvivihikud.

Lenna mõjub pisikeste keeriste vahel kuidagi eriti rahulikult. Tal on seljas must liibuv pikkade käistega topp, mis toob välja tema kadestamis­väärselt vormis biitsepsid, ja eksootiline oranži-pruuni-lillamustriline pahkluudeni ulatuv seelik. Lummava undruku alt paistavad kodumaised halli-valgekirjud villasokid. Juuksed krunni seotud ja ninal mustade raamidega prillid, haarab ta punutud korvikesest pooleli jäänud kudumi, sätib end mugavalt sinepikarva vintage-tugitooli ja annab varrastele valu. Üsna kohe on Ami ja Tilda ta põlvel. “Kuhu sõidame?” uurib Lenna. “Viljandisse!” hüüab Ami. “Sobib, seal on üks väga hea kohvik!” heidab Lenna vastu ja hobusõit võib alata.

Milline võluv ajastuteülene emafiguur, ahmin vaatepilti. Täpselt nii, nagu Lenna endine bändi­kaaslane ja hea sõber Piret Järvis tema kohta imetlusega ütles. Samas on Lenna noor, väga noor! Sitke, klaar ja vahe. See ei ole esimene kord, kui Lenna lööb pahviks. Tema kohta võiks öelda: üllatuste epideemia! Vanilla Ninja hääbumise järel viskas ta oma neetidega nahktagi ruttu nurka, et ilmutada end hoopis seto laulikuna Viljandi folgil ning laulva näitlejana NO-teatri etendustes “Perikles” ja “Ühtne Eesti suurkogu”, sekka eriilmelised rollid filmides ja teleseriaalides. Soome mängufilmis “Naked Harbour” tegi ta ootamatu haagi leopardi­mustrilistes retuusides koristaja osas ja lõi kaasa alasti saunastseenis. Üllatav on olnud ka tema endisest palju pehmem ja naiselikum soolo­muusiku tämber ja kuvand. Eelmisel sügisel murenes lahti aga üks eriti põnev üllatusmuna:­ Lenna läks õppima Räpina aianduskooli, tekstiilkäsitööd!

Aianduskooliõpilane

“Mõte tekkis juba ammu, siis kui Ami sündis,” räägib ta. “Hakkasin ametikoole guugeldama ja leidsin Räpina. Mulle on alati meeldinud teha käsitööd. Kodus pusides tuli aga lagi kiirelt ette. Tahtsin kududa vaipu, õmmelda lastele riidest nukke, anda neid oskusi tüdrukutele edasi...” Romantiline mõte jäi mõneks aastaks ootele, kuni ka Tilda enam rinna otsas ei rippunud – mõlemad tütred on saanud emapiima aasta ja pisut peale. Nüüd sõidab Lenna mõne nädala tagant mitmeks päevaks Räpinasse. Tunniplaanis on õmblemine, tikkimine, heegeldamine, silmus- ja kangastelgedel kudumine. Kunstiõpetus, kompositsioon, perspektiiv ja kudumite joonistamine. Ka äriline pool – ettevõtte loomine ja turundamine. Lenna ei välista, et käsitööst võiks saada tulevikus tema jaoks mingit sorti ettevõtlus.

“Tegin just vaiba, kaks meetrit!” on Lenna enda üle uhke. “Räpinas keskendun õppetööle sada protsenti, toimetan tihti südaööni. Seal on väga lahe!” Tema kodus võib siin-seal märgata pooleliolevaid koolitöid. Aknalaual ootavad kannatlikult lõpetamist valge waldorfnukk ja hall, ühe rohelise silmaga kiisu.

Pisut teised valikud

“Paljud on mulle öelnud, et sina paned oma lapsed ETV laulustuudiosse. Aga see on ju Nõmmelt nii kaugel! Käisime vahepeal ­Amiga Mustamäel Kullos rahvatantsus. Kolm kuud pidasime vastu, kuni enam ei jaksanud, sõit oli iga kord liiga pikk,” räägib ta.

Lenna ise on pärit Mustamäe haigla kõrval asuvast üheksa­ korrusega majast, arstide ühikast – ema on anestesioloog. ETV laulustuudiosse sattus tüdruk juba nelja-aastaselt. Ema luges katsete kohta lehest ja viis tütrekese, kellel oli juba kaheselt kümme laulu peas, Gonsiori tänavale ettelaulmisele. “Laulsin “Meil aiaäärne tänavas” esimese salmi ära ja jooksin siis nuttes ema juurde. Pärast helistati, et oleme oodatud. Eks seal oli karm kord, oli nutuseid tunde ja alandavaid momente. Aga mind see ei traumeerinud, kasvatas pigem paksu nahka ja vastu­pidavust. Seal oli ikka väga tore ka, hakkasime kohe lastelavastustes laulma.”

Juba kuueselt reisis tüdruk laulustuudioga Hollandisse esinema UNICEFi galakontserdile, kus ta kõige tillemana uppus kokkukrousitud esinemisriietesse, lauldes samal laval koos Julio Iglesiasega. “Kui läksin kooli, hakkasin käima kaks korda nädalas trolli ja trammiga Narva maanteel viiulitunnis ning sealt edasi sõitsin telemajja laulustuudiosse. Kõik oli tore, aga oma laste puhul teen natuke teisi valikuid.”

Õhinapõhine Räpina-kogemus on pannud Lennat mõtisklema, millises koolis võiksid käia tema tütred. “Lastel peaks olema koolis lahe! Eks minu ajal oli ikka päris palju sundi ja punnitamist, nüüd on ehk koolisüsteem muutumas,” ütleb ta. “Nautisin kunsti-, muusika- ja sporditunde. Reaalained olid aga õudne vaev. Neist nagu ei tahtnudki aru saada. Aga mu meelest ei peakski õppima võrdselt kõike, laps peaks saama valida endale mingi liini, mis teda rohkem huvitab.”

Sport ja kanad

Kuidas hoida lapsed liikumises, on ka üks Lenna südameteemasid. Ta ise on olnud kõva spordi­tüdruk – õppis Saksa gümnaasiumis (endine 54. keskkool), kus oli saksa keele kõrval oluline ka kehakultuur. Kergejõustik, pallimäng, suusatamine, ujumine, võimlemine. Lenna oli ikka esirinnas, võitis ükskord kangi tõstmises isegi poisse, sai auhinnaks üüratu külmutatud hane, mille lõikumiseks pidi naabritelt saagi laenama. Aga eks ta rühmas majade vahel õues neli aastat vanema venna Raido sabas juba maimiku­east saati.

Ükskord sattus isegi õnnetusse. Suured poisid tegid kuskilt kõrgelt liivahunni­kusse hüppeid, kolmene Lenna võttis samuti lennu ette ja kukkus jalaluusse mõra. Tolle suve kõige kuumem aeg – kohati 30 sooja­kraadi – möödus lahases jalaga. Ema mäletab, kuidas pisike Lenna rippus tal seljas ja kõhu all riietes kinni nagu ahvike. Liipasid iga päev üle tee männisallu jahedasse.

Oma Nõmme kodu aias ringi jalutades tunnistab Lenna, et tegelikult tahaks ta väga sinna ka kanu. Esimene linnakana­pidamise katse lõppes aga fiaskoga. Lenna sai healt tuttavalt kaks siidikana tibu koos soovitusega anda neile süüa kruupe ja muud sellist. Mõlemad tibud aga läksid peagi loojakarja. “Üks ilmselt sõi end lõhki, sest selgus, et kruubid paisuvad kõhus ega ole tibudele õige toit. Teine aga hääbus lihtsalt ära,” ohkab Lenna. “Hoidsin teda peos, nägin, et ta on minekul. Valasin pisaraid ega saanud midagi teha...” Aga Lenna mõtleb endiselt, et väike kamp linnakanu oleks Amile ja Tildale hea seltskond. Ja värsked, otse pesast korjatud vabajooksukanade munad oleks lihtsalt väga äge. Hetkel pole aga selge, kuidas kanade järele vaatamist korraldada, kui nad perega ära on, kas Setumaal või mõnel järjekordsel reisil. 

Lugu on Pere ja Kodu DIGIAJAKIRJA ARHIIVIST