Üksikema: „Nädalavahetused isaga on enamasti toredat tegevust täis ja laps ootab sama ka minult argipäeval.“

“Kõige raskemad on pühapäevaõhtud, kui tütar tuleb kella viie ajal isa juurest koju. Tal võtab tavaliselt kaua aega mõistmaks, et on nüüd kodus, kus kehtivad teised reeglid ja on teine keskkond,” kirjeldab mehest lahus olev Mari (26).

Naine läks lapse isast lahku neli aastat tagasi ning kaheksa-aastane tütar elab igapäevaselt emaga. Iga kuu veedab laps kolm nädalavahetust isakodus ja ühe nädalalõpu emaga. Nädala sees elab tüdruk ema juures ja käib sealt koolis.

Nädalalõppudel koos isaga võetakse ette aga palju põnevat: käiakse kinos ja poodlemas, süüakse restoranis ja kohvikus. Isa juures õppimist ei toimu ja puudub ka täpne päevaplaan. Mari väljendab nördimust, et kuna nädalavahetused isaga on enamasti kõiksugu toredat tegevust täis ja pidevalt on vahva, siis ootab laps sama ka emaga olles. Taas tekivad pinged, kui need ootused alati ei täitu. “Ma ei leia, et lastel peaks vabadel päevadel kogu aeg mingid tohutud programmid olema. Vahel võib kodus ka niisama olla ja toredasti isekeskis aega veeta,” arvab Mari. Kahe kodu reeglite vahel pendeldades tekib aga lapsel segadus.

Mari on läbi käinud kaks kohtuteed, kord nõudis ta lapse isalt välja elatise ning teinekord koostati graafik, millal on tütar koos isaga. Kohtuotsus pani paika, et laps veedab enamiku nädalavahetusi isaga ja koolis käib Mari juurest. “Teine võimalus olnuks, et laps on kaks nädalat minuga ja kaks isaga, aga see oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu elukorraldus. See lööks kõik pea peale. Arvan, et lapsel peaks olema siiski kindel kodu, kuhu iga päev tulla.” 

Loe pikemalt pühapäevaisadest ja argiemadest. Kus on väljapääs? Mis oleks kõigile parim lahendus?