Heidit Kaio: "Lastest ei tohiks saada kodutud turistid. Neile peab jääma koht, mida nimetada oma koduks."

Skandinaavias ja Suurbritannias on järjest tavalisem, et lapsed elavad ühes elukohas ning vanemad on need, kes sisse-välja kolivad, kirjutab peatoimetaja Heidit Kaio Pere ja Kodus.

Ilmselt toimib see jõukates peredes, aga asjal on iva olemas – lastest ei tohiks saada kodutud turistid. Neile peab jääma koht, mida nimetada oma koduks. Enamasti on üks lapsevanematest sellega rohkem seotud ja see ei pea olema ema.

Seekordses ajakirjas räägime lastest lahus elavatest isadest. Mõistetavalt võivad argipäevaraskust kandvad emad tunda ebaõiglust, et pühapäevaisade rõõm on olla meelelahutajaks. Lisaks kiputakse neil toredatel nädalavahetustel murdma reegleid ja rutiini, mida nädala sees on hoolega ehitatud. Mõtlen aga, et reeglid on lastele küll olulised, kuid veelgi tähtsam on see, et nii emal kui isal oleks aeg, mil enda elu elada. Pigem suunata ühised jõupingutused sellesse. Hästi toimivatel lahuspaaridel võib “oma aega” isegi rohkem tekkida, kui oli seda koos elades.

Et tubane elu kestab veel kaks kuud, siis on meil mitu lugu sellest, kuidas siseruumides lastele toredat meelelahutust leida. Anname nõu sobiva spaa valikul, räägime, mida sinna kaasa võtta ning isegi sellest, kuidas raha säästa. Lisaks pakume inspiratsiooni, mida teha neil nädalatel kodus, kui lapsed on haiged.

Pikalt pani mind mõtlema lugu lumehelbekeste generatsioonist. Neid on mitut moodi naeruvääristatud – kui eluvõõraid ja solvujaid. Kuid lapsi kasvatavad ju vanemad. “Uue generatsiooni eripära üks põhjusi tuleneb kõrgendatud ootustest, kuidas peaks laste sünd mõjutama vanemate õnnetunnet,” on kirjas artiklis. Vanemad panustavad aega, vaeva ja raha lastesse ning vastutasuks loodavad, et lapsed tasuvad särava andekuse ja korras tervisega. Aga missugune pettumus, kui kõik ei lähe nii, nagu oodatud!

Näib, et vanematele võiks olla abiks terake mõnusat minnalaskmist ja patuga-pooleks-toimetulekut perfektsionismi asemel.