Pianist ja helilooja Kristjan Randalu: „Olen kontsertide tõttu palju ära. Suvalisel õhtul ma ei ütle naisele, et sõber helistas, ma lähen välja, sa ole lastega.“
"See pole jätkusuutlik - eriti kui ainult üks perest võtab selle vabaduse, siis varem või hiljem lendab kõik uppi! Kui ma tulen väsinult koju tööreisilt, siis naine on ju väsinud kodus olemisest. Mõlemad vajavad tunnustust, abi ja toetust," räägib pianist ja helilooja Kristjan Randalu (39) värskes Pere ja Kodus.
Kui valikus on veeta aega lastega või panustada millessegi muusse, kaalub ta hoolega, kas see muu asi on ikka Ukust (5), Adast (3) ja Epust (37) eemalolekut väärt. Ta annab umbes sada kontserti aastas ja enamik neist pole Eestis. "Kui mul on kontsertide tõttu vaja ära minna, siis ma tõesti paratamatult kehtestan mingiks perioodiks oma aja. Muul ajal jagame naisega töid-tegemisi ikka selle järgi, kellel on mingi tähtaeg ukse ees või tegemata töid kuhjunud. Mõnikord on meil mõlemal tunne, et ei jõua midagi tehtud. Aga ma pole kindel, et oleksin õnnelikum, kui Epp defineeriks end koduse emana. Teha oma asja ja teostada mingit visiooni – see on nii suur osa inimese enesekuvandist ja õnnetundest, mis omakorda mõjutab kõike. Ka pereelu."
Järeleandmisi pereelus Kristjan ei tee. Lastele on vaja teadlikult aega võtta, teab ta. "Oleme küll koos kodus, aga tegelikult me ju pole k o o s, kui ma teen samal ajal tööasju. Siis ongi vaja minna koos õue. Kui lapsed saavad õues mängida ja joosta, on nad pärast rahulikud ja siis saab jälle endale aega võtta."
Hiljuti luges Kristjan läbi Valdur Mikita raamatu “Kukeseene kuulamise kunst” – ja see kunst on maailmahaardega pianistil täiesti selge. Ehk siis soomeugrilase ürgne vajadus oma maakoha järele pole talle võõras sellest hoolimata, et kümneaastaselt kolis ta vanematega Saksamaale ja täiskasvanuna elas muusikuna suurtes maailmalinnades. Kümme aastat tagasi aga tundis, et vajab kohta, kus rahulikult muusikat kirjutada. Juhtumisi tuli välja, et heade tuttavate elukoha lähedal Tuhalaanes Viljandimaal on vaba maamaja ja sinna saab kohalikust külamajast ka klaveri tuua. Teine võimalus loomekohaks oli majake Elba saarel Itaalias... kuid Tuhalaande tõmbas tugevamalt.
Viimati viibiski Kristjan oma maakodus Riiklikule Akadeemilisele Meeskoorile kooriteost kirjutades. See oli põnev ülesanne, sest koorimuusikat ta siiani kirjutanud polnud. Pani puud ahju ja juba seeläbi häälestus eelseisvale tööle, kogus vaikselt mõtteid. Just neil päevil on meeskoor värsket kooriteost harjutamas, et see 12. aprillil Eesti muusika päevadel esmakordselt ette kanda. Et muusikapäevade motoks on tänavu püha-teema, oli oluline ka vastav tekst – sobivad igavikulised riimid leidis ta Indrek Hirve seni viimasest kogust “Ohvrikivi”.
Kohe, aprilli alguses tuleb Kristjanil välja ka uus autoriplaat rahvusvahelise trioga – lisaks klaverile saab kuulda kitarri ja trummi. Kristjani peas on see plaat küpsenud kakskümmend aastat. Välja annab selle 1969. aastal Manfred Eicheri asutatud plaadifirma ECM, kus on salvestatud pea kõik Arvo Pärdi plaadid, samuti Erkki-Sven Tüüri loomingut.
Loe külaskäigust Kristjani juurde värskest Pere ja Kodust
