AIDAKE MEIL LUTIPUDELIST VABANEDA! „Olen ära proovinud miljon erinevat tassi ja kruusi, talle ei sobi mitte ükski.“

Kohati tunnen ma end kohutava emana, et lasen aastasel lapsel endiselt piimapudelist juua, samas ei julge ma seda ära kaotada, kuna kardan teda nõndaviisi üldse vedelikupuudusesse jätta.

Tänast postitust saan alustada teatega, et mul on juba tükk aega olnud tohutult hea meel selle üle, et Kenert on otsustanud iseseisvalt lutist loobuda ja ma ei pidanud selleks sekunditki kulutama ega natukenegi vaeva nägema. Veelgi enam on mul heameel selle üle, et tema puhul pole kunagi olnud tegu sarilutitajaga. Olgugi, et teatud eluhetkedel on olnud lutt lahutamatu kaaslane, siis on temas ikkagi säilinud oskus ka ilma hakkama saada.

Pole suutnud loobuda

Küll aga on lutipudel miski, millest me veel loobuda pole suutnud ja seda ilmselgelt minu lolluse tõttu. Kuna piim ja piimatooted Kenerti kõhule ei sobi, siis pole ma suutnud piimasegule hetkel veel igapäevast asendust leida. Proovisin mingil perioodil sojapiima ja mandlipiima (tarbisin neid ka ise), aga ma pole kindel, kas lapse jaoks see ikka on kõige õigem? Vett joob ta väga minimaalselt ja sedagi ainult ühest kindlast kõrrega tassist, mida ma terve eelmine kuu taga ajasin ja lõpuks poest üheainsa viimase leidsin.

Mahlasid ja muud sellist kraami annan Kenertile üsna vähe, kuna ploomimahl samuti tema pisikesele organismile ei sobi (ise mõtlen ka vahel, et mis siis üldse sobib?), seega otsustasin need juba tükk aega tagasi tema menüüst välja jätta. Mõtlen sageli, et äkki ta ei tarbi piisavalt vedelikku, aga mul ei ole õnnestunud oma üheaastast mitte mingil moel rohkem jooma sundida. Või on see kuidagi siiski võimalik? Kui keegi oskab selleks head soovitust jagada, siis palun tehke seda kindlasti!

Mida ja millisest nõust teie lapsed joovad?

Ma olen Kenerti peal ära proovinud miljon erinevat varianti, aga talle ei tundu sobivat mitte ükski. Tilaga tassist Kenert keeldus, see n-ö õpitass talle samuti ei sobinud. Tavaline sangaga kruus talle ka ei lähe – sealt on ta nõus võtma ühe, parimal juhul kaks lonksu, kuid see on kõik. Mingi aeg leppis ta minu tassiga, kuid nüüdseks keeldub juba ka sellest. Ainult lutipudel piimale ja kõrrega tass veele!

Ma ei kujuta ette, mida ma siis tegema hakkan, kui meie kõrrega tass taas vahetamist vajab – vahepeal ostsin mingisuguse teise variandi, aga sellest joomine ei sobinud samuti. Siit veel üks küsimus – kui vanalt teie laste menüüst piimasegu täielikult kadus või kui palju tarbis teie laps piimasegu, kui ta oli 16-kuune, nagu Kenert praegu?

Olen ka mõelnud, et ehk tekiks tal siis just janu ja ta oleks valmis ka muust nõust jooma, aga sel hetkel meenuvad need korrad, kui ta on päevade viisi ka pudelist keeldunud ja sellesse olukorda ei taha ma ei teda, ennast ega ka oma ema panna, kes suurema osa ajast Kenertiga veedab. Ma olen ise üks suur hirm ja mida rohkem ma kirjutan, seda enam näen, et mul on hirm hirmu otsas ja mitte kuskilt ei paista asjadele lahendust.

Aitab nüüd aga tänaseks ja suur tänu juba ette neile, kes võtavad vaevaks vastata minu küsimustele. Hea nõu on alati suurim abimees! 

Täismahus postitust saad lugeda Kristini blogist: kristinblogib.com