KUIDAS valida lapsele rattatooli?

Te ei kujuta ette, kui kaif oli üle kahe aasta lõpuks ratta selga saada ja mööda kevadist Annelinna kruiisida. Mõ-nus! Soovitan kõigile - minge lapsega koos rattaga sõitma! 

Saime lõpuks oma väikelapsele rattatooli soetatud. Tooli sain kasutatuna osta.ee keskkonnast, hinnaks 33 eurot. Panin selle info kohe algusesse, kuna hind ja "kust said" on kõige tähtsam informatsioon.

Järelturg üsna lootusetu

Tooli otsingutega hakkasin tegelikult pihta juba märtsi alguses. Panin Facebook'i erinevatesse ostu-müügi gruppidesse ostusoovi üles, kuid pakkumisi tuli täpselt 0.

Muksulas oli üks minu kriteeriumitele vastav tool, kuid hind ei mahtunud minu eelarvesse. Eelarve oli 40 eurot, keda see huvitama hakkas. Ma katsusin kaubelda, kuid müüja ei andnud järele. Ega ma väga ei pingutanud ka, kuna too tool oli täitsa sinist värvi ja minul on ju pisikene neiu kodus.

Buduaari turul nägin ka paari tooli, kuid kõigil oli mingi konks. Küll ei olnud värv sobiv, siis ei meeldinud mulle see asendi muutmise süsteem (maru raskelt muudetav), siis ei olnud hind sobiv. Lõpuks leidsin osta.ee-st tooli, millel olen juba ammu silma peal hoidnud.

Valituks osutus see, kuna:

• Seljatoe kalde muutmine käib lapse seljatagant keerates, ülikergelt;
• Tool kinnitub raamile;
• Toolil on kiivrilohk;
• Värv on sobilik tütarlapsele;
• Asus Tartus.

Ostsin tooli ära ja asusin seda muidugi kohe ise ka rattale paigutama. Otsisin kõikvõimalikud tööriistad valmis ja olin ikka valmistunud suuremaks mässamiseks. Tegelikkuses oli aga vaja ainult ühte kuuskanti ning oligi tool paigas! Kruvid selle kinniti sinna ratta külge ja alles siis paned tooli külge. Lebo!

Madal raam ja suured rattad takistavad lamavat asendit

AGA! Minu rattal on võrdlemisi madal raam ja suured rattad, lisaks on mu rattal ka pakiraam. Ja juhtuski selline nõme asi, et täitsa lamavasse asendisse ma tooli panna ei saa, kuna siis läheb tooli tagumine ots vastu pakiraami. Või, noh, kui panna poollamavasse, juba siis on ta vastu pakiraami. Seega see lamav asend ei ole hetkel reaalne. Ma saaksin kruvida pakiraami küljest ära, kuid selle pakiraami serva küljes on mu tagatuli ja ma ei oskaks seda kusagile siis kinnitada. Ühesõnaga, sai tool paika nii, et päris nii lamavasse ei saa panna, kui ma sooviksin.

Õnneks pole sellest suurt hullu, kuna meie neiu on rattasõidul siiani olnud vägagi ärkvel. Talle nii meeletult meeldib seal toolis. Ta muudkui jutustab ja lehvitab kõigile. Kilkab ja naerab.

Kiiver peas!

Kiivriga on nii, et ma alguses täiega muretsesin, et kas ta üldse lubab kiivri pähe panna. See ju ikkagi maru kobakas ja kõva. Sellega polnud aga üldse probleemi. Tema jaoks on see isegi huvitav. Kui kiivri Prismast ära ostsime, siis ta ise kodus üritas seda koguaeg pähe panna.

Kõik hirmud, mis mul seoses selle rattatoolindusega olid, on olnud asjatud. Lapsele toolis meeldib, kiivriga lepib ja tooli paigaldamine oli lebo.

Nüüd sellest, kuidas siis on rattatooli ja lapsega sõita?

Noh, esimene kord oli maru harjumatu. Ses suhtes, et iga lapse liigutus pani ratta võbelema. Mu keha ei olnud harjunud tema eest ka tasakaalu hoidma. Laps lehvitas ja kummardus ühele küljele ja teisele küljele ja minu lenks ees käis lipa-lapa kahele poole. See tahab harjumist. Lapse liigutused kõigutavad ratast päris tuntavalt. Kui aga üle poole tunni juba rattaga sõita, siis keha harjub ära. Minul läheb iga sõidukorraga see võdin paremaks. Eks kurvides tuleb meeles pidada, et järske liigutusi ei ole mõistlik teha.

Järelkäru tundub hirmutav

Mulle muide soovitati, et ostku ma hoopis see ratta järelkäru. Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, et kui isegi see hinnavahe kõrvale jätta, siis käru tundub ikka hirmsam. Mina näiteks jutustan lapsega rattasõidu ajal, vahest kõditan, annan miskit pihku või võtan ära. Mulle meeldib, et ta on käeulatuses. Laps on minu seljataga suure tuule eest kaitstud, samas nii piisavalt lähedal, et ei minul ega lapsel ei teki muret teise pärast. Mulle meeldib.

Te ei kujuta ette, kui kaif oli üle kahe aasta lõpuks ratta selga saada ja mööda kevadist Annelinna kruiisida. Mõ-nus! Tuul sasis juukseid, päike paitas põski, laps lalises seljataga - mida sa hing veel ihkad, eksole!

Lapse saab tooli muretult

Lapse rattatooli panemine ei ole ka nii hirmus, kui tundub. Ma toetan ratta rattajalale, panen ise oma puusa lisatoeks vastu, tõstan lapse tooli, kinnitan ja siis võtan lenksust kinni, lükkan toejala eest, istun sadulale ja sõit võibki alata. Ei ole miskit keerulist.

Ratta keldrisse viimine ja sealt toomine on omaette ooper. Esimene kord oli läbi kisa ja pisarate.Ma ei saa ju last süles hoida samal ajal, kui ma ratast trepist üles vean. Oeh, vaesed naabrid. Lohutuseks ütlen, et teine ja kolmas kord on läinud ilma kisata. Laps saab aru, mis värk on ja ootab vaikselt trepi ees, kuni ma ratta üles/alla vean.

Loe ka blogi: www.iseoledpaks.ee