„Emme, miks teiste kuuldes ei tohi täidest rääkida?“

Emme, kas täidel on hambad või lont? Kuidas täisid saadakse? Kas täide pojad ka hammustavad? Kas kiisul võivad ka täid olla? 

Mul oli mingi tasa-olemise aeg, seletada väga ei taha, aga lühidalt tähendab see seda, et mul on kõik tegemata. Nüüd, kui veidi juba jaksan, püüan asju tähtsuse järjekorras reastada.

Laps on talvega kõigest välja kasvanud. Reedel käis ekskursioonil muusikakooli sisejalatsitega, sest valikus olid veel vaid talvesaapad ja voodriga kummikud. Nii me siis eile kõigepealt viisime auto hooldusesse (väga loogiline) ja siis suundusime šoppama. Ühistranspordiga, oh seda lapse rõõmu!

Õhtu kell kuus. Lõunaka bussipeatuses. Laps saja kilekotiga istub tülpinud näoga pingil, sassis juustega mina püüan leida paberit bussisõiduaegadega või prille, et postilt lugeda või... Laps tahab bussis ise kaardiga piiksu teha. Seletan, et meil pole bussisõidukaardil raha. Kuidas siis saab? No mündiga saaks bussijuhile maksta, aga meil vist pole münte ka. Laps hakkab muretsema. Ma ei jaksa kaasa mõelda, aga püüan seletada, et mul on rahakotis natuke paberraha – tegelikult vist bussijuhid seda ei taha, aga no kuidagi ikka saame. Otsin – paberit, prille, rahakotti, veepudelit... telefoni, et tellida takso. Korraga astub meie juurde võõras hästi lõhnav noormees, naeratab silmipimestavalt, ütleb, et see on tasuta buss ja aitab meid pakkidega bussi peale. Ma ei jõua vaadata, kas ta ise ka bussi peale jääb.

Sõidame kesklinna poole. Istume lapsega teineteise vastas, kummalgi käes sada pakki, kummagi kõrval võõrad vähem hästi lõhnavad inimesed, üldse – buss on ääreni täis. Laps sügab pead. Ütlen, et võtku müts peast – soe on. Võtab, pikad juuksed laiali. Sügab veel ja hakkab seletama.

- Emme, äkki ma sain täna täid?
Mõtleb murdosa sekundist ja see mõte hakkab talle meeldima.
- (Nüüd juba nimelt kahe käega pead sügades) Emme, miks täid sügelevad?
Mina, hetkeks unustades, et oleme bussis ja harjumustest talle koguaeg midagi seletada:
- Nad vist hammustavad inimesi ja siis see koht sügeleb.
Laps rõõmsalt kahe käega pead kratsides:
- Emme, kas täidel on hambad või lont? Kuidas täisid saadakse? Kas täide pojad ka hammustavad? Kas kiisul võivad ka täid olla? 

Ja niimoodi pikalt, mina juba ei vasta, sest näen, et inimesed meie ümber hakkavad nihelema, lapse kõrval istuv neiu on end lapsest nii kaugele nihutanud, et kukub varsti vahekäiku. Näen, et laps ka sai juba aru, et ta ei peaks, aga ei suuda järele jätta, sest tal on lõbus. Vaatan aknast välja, loendan maju. 

- Emme, miks teiste kuuldes ei tohi täidest rääkida?

Vaja oleks puid riita panna, riisuda, aknaid pesta, pesu pesta, koristada, taimi istutada, suvelilli külvata, laps tahab grillida ja rulluisutama minna... st, nii ma siis otsustasingi kõigepealt pisut blogida.

Teisi Tilda postitusi saad lugeda tema blogist: tildaword.blogspot.com.ee