KOHUTAV! TERRASSILE ILMUS SUUR VÕÕRAS TIIBETI MASTIF: "Järgmisel hetkel ajas koer end mehe najale püsti!"

Keset õndsat perekeskset hommikusööki ilmus meie terrassile suur Tiibeti mastif. Ma jõudsin kiljatada: “Ivo, aja see elukas ära!” ja mees juba tegutses. Järgmisel hetkel aga oli koer tema najal püsti... Hüüdsin mehele, et tule ruttu ära, see ei tõota head!

Kes on minu blogi järjepidevalt lugenud, mäletab ehk seika ühe lahtiselt hulkuva koeraga, kes suutis mind meie enda tänaval päris korralikult ära ehmatada, kui lastega jalutamas käisin. Toona jäigi see koerateema sinnapaika, kuna me ei suutnud tuvastada, kellele koer kuulus.

Paraku on sellesama koera pilte meie tuhandeliikmelises Aespa inimesi koondavas Facebooki grupis jagatud korduvalt – nähtavasti juba mitu aastat. Ei tema pärast inimesed oma koertega jalutada; on mure, et lapsevanemad ei julge vankriga jalutada; õhtu- ja ööhämaruses on olnud ohtlikke olukordasid autoliikluses… ja paljugi veel.

Meil endalgi oli ühel õhtul juhtum, kui pimeduses väikest lõket OMA sisehoovis tegime – mingi lõrisemine kostis pimeduses otse meie kõrval! Ivo suutis ta minema kihutada. Mõelda vaid, kui oleks olnud tegu inimestega, kes sellisel juhul hirmust tarduks (näiteks mina üksi)?

Me ostsime oma maja pool aastat tagasi ja püsivalt elama jäime alles mõne kuu eest, aga juba on meil selle koeraga olnud mitu hirmutavat kokkupuudet.

Hirmul oma hoovis

Viimaseks piisaks oli meie jaoks see, kui eile keset õndsat perekeskset hommikusööki ilmus meie terrassile seesama suur Tiibeti mastif. Ma jõudsin kiljatada: “Ivo, aja see suur elukas ära!”, ja Ivo juba tegutses. Järgmisel hetkel nägin ma, et koer oli Ivo najal püsti! Hüüdsin mehele, et tule ruttu ära, see ei tõota head!

Mind on elus koerad rünnanud kaks korda, ja seda rängalt – pureti kuni teadvuse kaotamiseni. Sellepärast kardan ma väga iseenda ja oma laste pärast (muidugi Ivo pärast ka, aga ta on meist vähemalt kõige tugevam).

Mitte kellelgi ei ole õigust hoida tervet alevit hirmuvalitsuse all lihtsalt sellepärast, et tema arvates on koer ohutu. Ka ohutu koer võib teatud olukordades ehmuda ja end kaitsma asuda. Nii seekord meie juures juhtuski.

Ilmselt on seesama koer korduvalt meie aeda oma jalutusterritooriumina kasutanud ja kui nüüd järsku “enda alal” ootamatult inimest kohtas, eriti sellist, kes teda ära ajada tahtis, oli ehmatus suur.

Valelik koeraomanik

Jooksin algul tuppa ja kohe uuesti õue ning tänavale. Otsisin pilguga, kuhu Ivo võis minna; nägin, et ta liigub selle maja poole, kust kunagi saime vastuse, et koer ei kuulu neile. Hüüdsin Ivole, et ärgu ta mingu sinna õiendama, kuna see polnud ju selle perekonna koer. Tema hüüdis vaid vastu: “Kas telefoni võtsid kaasa?”.

Ivo näitas mulle, et koer puges just sinna aeda, kus ta väidetavalt ei ela, ja heitis kuudi ette pikutama. Ivol oli käsi marrastatud ja verine – koer oli meie aias enesekaitseks teda hammastega riivanud.

Helistasime kohe esimese asjana politseisse ja seejärel postitasin pildi marrastatud käest ka Aespa Facebooki gruppi. Õnneks polnud tegu päris puremise jäljega, vaid Ivol oli vaid paar verist täpikest-triibukest.

Ma ei oleks osanud oodatagi sellist vastuste tulva, mis kohe esimeste minutite jooksul tekkis.  Samas on neil õigus! Inimene ei pea omaenda kodus kartma võõra koera nägemist ega hakkama ennustama, kuidas too käituda võib!

Loomakaitse Liit tuli appi

Soovitati ka kohalikule loomapüüdjale helistada. Enne sinna helistamist jõudis meiega ühendust võtta Loomakaitse Lìit, sest kuna kõnealune koer on väga vana ja pealtnägijate sõnul juba pikalt silmapõletikku põdenud, siis varjupaika sattumise puhul oleks olnud suur oht, et loom lihtsalt hukatakse. Mul endalgi oli koerast väga kahju. Tundub vana ja pooleldi seniilne. Oleks ju armas ikka, kui omanik võtaks mõistuse pähe ja koerake saaks oma eluõhtu veeta endale armsaks saanud kodus, turvaliselt.

Loomakaitse kõne ajal jõudis just kohale ka politsei, seega jäi kõne poolikuks. Politsei väitel oli ka enne sama koera kohta kaebusi olnud, aga varem ei olnud keegi teadnud, kes on koera omanik. Seekord nägid ka politseinikud, kus koer redutas, ja sama nägi ka mõnikümmend minutit hiljem saabunud Loomakaitse Liidu vabatahtlik – tema tegi ka pilte põlvekõrgusest aiast ja aias kuudi ees pikutavast koerast, kes väidetavalt ei pidavat seal elama.

Omanik lubas siiski asjaga tegeleda

Ajal, mil meie käisime EMOs vigastust kinnitamas, oli Loomakaitse Liit juba ühendust saanud tolle kinnistu omanikuga, kes sellise kõne peale ei ajanud enam isegi tagasi, et tegemist on tõesti tema koeraga. Samuti tunnistas, et ta pole tõesti jõudnud ei loomaarsti juurde ega ka põlvekõrgust aeda kõrgemaks ehitada, et ilma ketita koerad välja ei saaks.

Loomakaitse Liidu esindajale lubas peremees, et ehitab korraliku aia ja koer saab ka silmaprobleemiga arsti juurde.

Eks näis!

Teisi Mairika postitusi loe tema blogist: mairika.wordpress.com