Mihkel Raud: "Kas täna saabub viimaks see hetk, mida ma viimased nelikümmend aastat paaniliselt kartnud olen?"

Ma kardan esineda. Mu avalike ülesastumiste pelgus on isegi surmahirmust suurem. Võibolla seetõttu, et surmale ma iga päev ei mõtle, kuid inimeste ees tuleb mul kogu aeg nokk lahti teha, tunnistab Mihkel Raud uues Pere ja Kodus.

Vahet pole, palju neid ülesastumisi on, sada või sada tuhat, ikka on jube. Kõige rohkem pabistan ma siis, kui pean kümne inimese ees esinema. Ei tea, ehk on anonüümsena näiva massi ees sellevõrra rahulikum olla, et ma kedagi teistest ei erista. Ent ruumis, kus on peale minu veel napid mõnikümmend inimest, on see paraku võimatu.

Enne iga esinemist taob mu süda nagu pöörane, peopesad tõmbuvad higiseks, pea käib ringi. “Kas täna on siis lõpuks see kord, kui kõik untsu läheb?” küsin ma endalt ja lähen veelgi rohkem närvi.

Kas täna minestan ma saalitäie inimeste nähes ära?

Kas täna kukuvad keset kõige olulisemat lauset mu püksid maha?

Kas täna hakkab mu nina otse-­eetris verd jooksma?

Kas täna saabub viimaks see hetk, mida ma viimased nelikümmend aastat paaniliselt kartnud olen?

Aga mis siis veel laste esinemishirmust rääkida?