Toon siin välja just naisõiguslased, kuna ma pole veel kuulnud, et mehed väga valjuhäälselt enda õiguste eest seisaks. Üha rohkem märkan tõsiasja, et Eestis ei väärtustata isasid, vaid ollakse endiselt kinni stereotüübis, et laste eest hoolitsevad naised. Olen isa olnud mõni kuu ning selle aja jooksul korduvalt kogenud olukordi, kus tunnen end diskrimineerituna.

Alustame algusest. Tänapäeval on noortel lapsevanematel kombeks liituda mõne Facebooki grupiga, kus jagatakse laste kasvatamise, sünni ja muu kaasneva kohta informatsiooni. Saanud teada, et ootame abikaasaga last, otsustasin minagi liituda ühe nimetatud grupiga – selleks sai ­“Detsembribeebid 2017”. Juba enne lapse sündi plaanisin tema kasvatamises ja kujunemises aktiivset rolli mängima hakata. Kahjuks ei peetud mind grupiga liitumise vääriliseks. Lähemalt uurides oli põhjuseks see, et ma ei ole naine. See, et ma pole naine, ei tähenda, et mul ei ole küsimusi lapseootuse, sünnituse, mähkmete, mänguasjade, võrevoodite ja kõige muu kohta!

Olgu, ega mul polegi tegelikult nii palju vaba aega, et Facebooki kümnetes gruppides olla. Sest, muide, “Beebid 2017” gruppi võeti mind ilma ühegi probleemita vastu. Ja kõigi teiste isade või tulevaste isade lohutuseks: meiegi jaoks on loodud spetsiaalne kinnine Facebooki grupp, kuhu naised ei pääse ligi! Otsige Facebookist suhtlusringi “bEST Dads Club”.

Olles Facebooki-rabandusest värskelt toibunud, kogesin peagi midagi hoopis tõsisemat. Pärast lapse sündi olime haiglas veidi alla nädala. Otsustasin aega võimalikult kasulikult kasutada ja esitasin haiglast lahkumata eesti.ee portaali kaudu riigipoolse sünnitoetuse taotluse. Juba järgmisel päeval helises telefon ning helistaja küsis konkreetselt, kas ma olen ikka kindel, et soovin sünnitoetuse taotlust esitada? 

Jaga
Kommentaarid