Laps nõuab keset ööd pannkooke! Ja ma siis küpsetan...

Viimasel ajal ei lase laps üldse magada. Muudkui ärkab öösel üles ja nõuab imevigureid. Üks öö nõudis pannkooke. Ega siis jäänudki muud üle kui võtta kätte pann...

Ei, tegelikult nii hull siiski ei olnud:) Piisas seekord vaid külmkapi ukse avamisest ning pannkoogi võtmisest, mis hommikusöögist oli järele jäänud. Surusin selle lapsele pihku ning kuna ma ise olin pool-zombi, siis ronisime koos selle pannkoogiga voodisse. Mingi hetk kuulsin, kuidas laps pannkooki sõi, aga hommikul ärgates pidin ikka tema külje alt selle pool-näritud pannkoogi välja kiskuma ja voodilina pessu panema. Kuidagi on niiviisi, et öösel olen ma palju kompromissialtim või isegi järeleandlikum kui päeval. Ilmselt see magav aju väga ei tööta ja nii siis saabki laps pannkooki keset ööd süüa. Ma ei jõua ära oodata, mil ta kord neljaseks saab - kõik reklaamivad seda, kuidas need neljased imekombel magavad ning üks korralik ööuni kuluks mulle iga kell marjaks ära. Ja kui aus olla, siis sünnipäevaga seonduv hakkab ka juba päris korralikult tüütama.

Päevad mööduvad sünnipäevataktis

Laps ei jõua ära oodata, millal ükskord tema sünnipäev on ja siis pidevalt tuleb vastata küsimustele, kui kaugel on tema sünnipäev. Kui selle vastuse kätte saanud on, siis vahel tuleb selgitada talle, kui kaugel on jõulud. Huvitaval kombel meeldivad talle need päevad, kus temal on lootust kinki saada. Kordagi pole ta veel minu käest küsinud, mil minu sünnipäev on. Igatahes siis kui oli taaskord vastatud küsimustele tema sünnipäeva kohta, esitas Piiga hoopis iseäraliku küsimuse: „Emme, kas ma saan endale sünnipäevaks õe?“. Ausalt, ma ei ole rase, ma isegi ei näe rase välja ja ei ole ka kordagi rääkinud sel teemal, et võiks rasedaks jääda ja veel lapsi saada ja ometi kuulen seda nõudmist sel teemal rohkem kui sooviks. Ega siis midagi üle jäänud kui vastata, et lapsi ei kingita sünnipäevaks ja emme kõhus pole ka ühtegi sellist ning et tal tuleb leppida ainsa lapse staatusega.

Emadepäev läheb aiataha ehk siis mees on Siilil ja ma ise olen tööl, aga kohe peale seda on abikaasa sünnipäev ja siis lapse oma. Kuna mees läheb kohe Siililt tööle ära, siis tema sünnipäev nihkub aega, mil ta tagasi kodus on ehk kuu lõppu. Lapse oma aga tuleb ära korraldada ja kui ma esialgu arvasin tervet rühma kutsudes, et vast pooled tulevad, siis hetkel on ära öelnud vaid kaks last, mis tähendab, et seda planeerimist on rohkem kui alguses plaanis.

Eriliseks väljakutseks on toidulaud

Juba seetõttu, et inimesi tuleb nii palju. Esialgsete andmete kohaselt on oodata 22 last ja 18 lapsevanemat, mis tähendab, et tuleb hoolega läbi mõelda, mida lauale panna. Ma pigem eelistan seda, et toitu jääb järgi kui puudu. Seega olen guugeldanud ja mõelnud välja mõned asjad, mida laual kindlasti ei näe: mulle ei meeldi mõte kartulikrõpsudest, mida senini on olnud igal sünnipäevalaual ning mis siis sekunditega kaovad. Selle asemel kavatsen pakkuda maitsestama plaksumaisi (popcorn) ja rohkelt puuvilju ja juurikaid.

Tort oli alguses plaanis tellida, aga uurides maad ja arvestades inimeste arvu, siis teen selle ise. Ainus, mis tellimist vajab, on tordile mõeldud pilt. Piigal on ükssarvikute-teema ja seega tuleb pilt tellida suhkrupaberile, et see soovike tal rahuldada. Igasugused morsid ja mahlad asendan maitseveega, sest laps on pidevalt sünnipäevadel keeldunud mahla või morssi joomast ning vett nõudnud. Üle ma ei kavatse pingutada. Kui alguses mõtlesin, et viinereid või lihapalle lauale ei pane, siis nüüdseks mõtlen, et on olemas korraliku liha sisaldusega viinerid, mis on ka mõnusalt pisikesed ja neid kavatsen küll serveerida, et oleks hea salati kõrvale hammustada.

Eks loetud päevade pärast saab kokku arvutada kulud ja vaadata, kui palju planeeritud eelarve siis lõhki läks kui läks.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a11k).