Nagu välk selgest taevast: tuulerõuged

Neljapäeval, kui töölt koju jõudsin, oli laps täpiline nagu oleks mingi asi tema pihta plahvatanud. Vaatasin Mehele otsa ja ohkasin sügavalt. 

Pärast seda kui Piiga oli neljaseks saanud, muutus mu elu jäädavalt. Esiteks, justkui kella kukkudes, otsustas laps ise magama jääda. Minu laps, kes iga kord tegi meeletu skandaali, kui oli vaja minna voodisse või kappas öösel ringi ja nõudis pannkooke. Ta magas korraga terve öö ja voodisse puges ka kenasti. Elus esimest korda sain rohkem kui nädal aega 8 tundi magada!! Ma pole lapse sündimisest saati nii pikka aega jutti magada saanud. Lõpuks oli lausa olukord selline, et sain paaril korral ka 9 tundi magada. Seetõttu julgesin isegi vaadata üht hilisöist filmi teadmisega, et vähemalt 6 tundi und mulle pärast seda garanteeritud on. Kui aus olla, siis ma ei suutnud oma õnne uskuda, ma kohe hakkasin kahtlustama, et ju see siis mingi reklaamitrikk on.

Ja nii läkski. Teisipäeva õhtu lõpetasime EMO-s

Lapsel oli üks varvas jubedalt paistes ja mädane. Hommikul ei olnud sellel varbal midagi viga, sest mina panin talle sokid jalga ja olin piisavalt ärkvel, et märgata täiesti tervet varvast. Ma ei ole tavaliselt selline inimene, kes ronib EMO-sse lapsega kellegi elu ja tööd segama, aga kuna lastehaigla arstid sinna pöörduda soovitasid, siis kuulasin sõna. Kolmapäeva hommikul aga pidime sinna tagasi minema perearsti käsul, sest varvas oli vaja lahti lõigata. Pärast seda oleme varvast kohusetundlikult puhastanud ja sidunud ja salviga määrinud ja tasapisi hakkab kõik juba õiget värvi ja kuju minema.

Kui tundus, et lapse piinad hakkavad sellega lõppema, siis sain kohe vastu näppe. Neljapäeval, kui töölt koju jõudsin, oli laps täpiline nagu oleks mingi asi tema pihta plahvatanud. Vaatasin Mehele otsa ja ohkasin sügavalt. Kõik tema plaanid lendasid hetkega vastu taevast, sest lapsel olid tuulerõuged. Viimaste päevadega on nii palju täppe juurde tulnud, et tänu briljantrohelisele meenutab ta pikkade blondide juustega Shreki. Muidu palaviku viskab vaid õhtuti ja jääb üle vaid oodata, et mingeid tüsistusi ei tuleks. Üks nädal on ta kindlasti veel kodus ja hooldamisel ja siis peaks koorikud ära langenud olema, et vahetult enne Mehe ärasõitu taas lasteaeda minna saaks.

Ma teadsin, et tuulerõuged võivad tulemas olla

Tema parim sõbranna neid just ligemale kaks nädalat varem põdes, aga sellest hoolimata tuli see kõik nii ootamatult nagu välk selgest taevast. Vaid loetud tundide pärast astun ma lennukisse ja lähen nädalaks komandeeringusse. Seega loen Mehele umbes 25 korda päevas sõnu peale, et kui palju anda palavikualandajat, mitu korda päevas teha täppe, kui palju kordi tuleb määrida peale seda vahtu, mis väidetavalt sügelemist leevendab, kuigi eelmisel ööl ärkasin oma 350 korda kisa peale, et kõik sügeleb. Lisaks on meil olemas zyrtec, et kui ikka asi väga hulluks läheb, siis on leevendus võtta. Kahjuks ei tulnud tuulerõuged üksi, vaid koos köha ja nohuga, mis tähendab lapse jaoks eriti kurnavat aega.

Kõige raskem ongi see, et ma ei saa oma komandeeringut tühistada või edasi lükata. Süda jääb valutama ja verd tilkuma, et ma ei saa oma pisikest rohe-lepatriinut kaisutada ja lohutada. Õnneks on maailma parim issi kodus olemas ja kuna varem ta pidevalt oli lapsega koos haiguslehel, siis ma üldse ei pea muretsema, et midagi minu äraoleku jooksul juhtuks.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4).