Ingrid Isotamm: Pidev ving pisiasjade üle varjutab suurt ja olulist
"Vahel on vaja distantsi ja elu iseendale, et aru saada, kui palju kodused tähendavad ning kui väga sa neid vajad ja armastad," pihib näitleja Ingrid Isotamm.
Ingrid otsustas pärast tütre sündi turvalisest keskkonnast, teatri palgalt lahkuda, sest pere vajas ema rohkem, kui teatritöö lubab. Aeg on näidanud, et see oli ainuõige otsus. Ehkki Ingridil (39) ja Andres Dvinjaninovil (54) on üks tütar, ingellikult kauni nimega Inderli (6), on nende pere oluliselt suurem.
Mais linastus Maria Avdjuško lavastatud film “Tuliliilia”, kus Ingridil on peaosa. Siin mängib ta naist, kelle mees jätab ta viljatuse tõttu maha ning võtab uue ja noorema. Kuidas väikese ja samas suure pere ema end kõigis neis rollides tunneb?
"Tuliliilias oli mul suuri eneseületuse kohti ja väga isiklikke emotsioone. Elasin uuesti läbi mitmeid sündmusi oma elus: sünnitus, sõbra surm, petmine, üksindus," tunnistab ta. "Ei osanud ennast distantseerida. Seda juhtus filmimise ajal mitmeid kordi, et pidin tegelema juba unustatud mälestustega, nii rõõmsate kui ka väga valusatega. Loomulikult pole see parim ja professionaalseim viis töötamiseks, aga ei osanud teisiti."
Kuidas on võimalik olla üheaegselt hea ema, hea abikaasa ja hea näitleja? Kuidas ennast kõige selle vahel jagada, leida õige tasakaal?
"Ma ei tea, kuidas. Ja tõenäoliselt ma seda ka pole suutnud, aga siiani on mõjunud töölkäigud just hästi. Vahel on vaja distantsi ja elu iseendale, et aru saada, kui palju kodused tähendavad ning kui väga sa neid vajad ja armastad," jutustab Ingrid. "Filmi ajal elasin ma viis päeva nädalas Tallinnas ja kaks kodus, niiviisi poolteist kuud järjest. See oli mulle suur katsumus, aga Inderlile ja Andresele mitte nii väga. Seda eemaloleku aega oli vaja. Tagasi tulles teatas Inderli, et enne kui kitarrimäng selge ei ole, pole mõtet tulla – isa oli teda igal õhtul kitarri saatel omaloominguliste lauludega magama pannud."
Viimastel aastatel on räägitud palju lastest ja peredest, meeste-naiste suhetest, väljarändest ja muudest probleemidest. Mis võiks Eesti ühiskonnas paremuse poole muutuda?
"Esmajoones võiks inimeste suhtumine muutuda. Hoolimine, märkamine, andestamine, ausus, sõbralikkus, tänulikkus. Kuidas see kipub küll ununema! Milline haruldane, isegi erakordne õnnevõimalikkus ümbritseb meid siin väiksel Eestimaal – selle osa on igaüks. Ja kuidas pidev ving pisiasjade üle varjutab tihtipeale suurt ja olulist."
