Astu välja kahjustavatest “mängudest” pereringis!
Ilmselt juba aimad, et seekord ei kirjuta ma mitte lauamängudest “Reis ümber maailma” või “Kellel on surres rohkem asju?”, vaid millestki hoopis peenemast ja varjatumast. Suhtemängudest, mida mängitakse eri intensiivsus- ja raskusastmega. Avatuse ja otseütlemise asemel lähevad käiku teadlikud või alateadlikud manipulatsioonid: vältimine, passiivagressiivsus, karistamine, süüdistamine ja süütundele rõhumine. Konfliktide vältimise eelduseks on mõtetelugemise võime – kui sa aga sensitiiv pole, siis tegele tagajärgedega!
Perekond on terviksüsteem, kus kõik mõjutavad kõiki, seega on ka lapsed kaasatud. Kuigi mängureegleid pole keegi tutvustanud, on sõnadetagi selge, kes on “õige”, kes on “vale”, kes on pere must lammas, kes on outsider ning oluline on valida õigeid pooli. Kõik mängivad kaasa vastavalt rolliootusele, mis tagab selle, et stsenaarium kordub, ehk siis sama “filmi” käiatakse tüütuseni, olles võimetud seda peatama. Lastelt ei küsi keegi, kas neil täna ka “filmivaatamise” isu on.
On üsna paratamatu, et kõik aeg-ajalt neisse mängudesse takerduvad, seega ei saa öelda, et mina olen puhas poiss. Kui sulle nii tundub, siis tõenäoliselt elad sa illusioonis ja mängid endalegi märkamatult juba kõrgliigas. Ent kas sa ka tead, mis on sinu lemmikroll?