LAPS OPERATSIOONILAUAL| Me kumbki mehega ei julgenud välja öelda, mida hinges kartsime...

“Hirmus hetk oli anda laps üle operatsioonisaalis ootavale rohelistes riietes meeskonnale… ja seejärel minna ootama, millal need elu pikimad neli tundi läbi saavad. Istusime abikaasaga kohvikus ja vaatasime klaasistunud silmil teineteisele otsa, kumbki ei julgenud välja öelda, mida hinges kartsime," kirjeldab Monika üleelamisi.

Sel kuul kaheseks saav Rosanna on oma peres teine laps – ilmale tulnud komplikatsioonideta kulgenud raseduse ja sünnitusega. “Seetõttu ei osanud kuidagi arvata, et tervisega midagi halvasti võiks olla,” imestab ema.

Alles kolmekuuselt, asendusperearsti juures südant kuulates selgus, et on kahinad. “Sel hetkel varises maailm kokku,” tunnistab ema. “Nutsin terve tee koju. Üldse, kuni operatsioonini, mis toimus kaheksandal elukuul, olid nutuhood igapäevased. Mäletan, et olin kogu maailma peale vihane."

Südamerike avastati Holgeril juba looteeas. “Ultraheli näitas, et laps sünnib vatsakeste vaheseina defektiga, aga siis oli see ülipisike ning prognoosiks jäi, et elu see ei sega. Pärast sündi aga selgus, et defekt on siiski keskmise suurusega – 6 milli­­­­­meetrit. Lisaks jäid avatuks arterioosjuha ja kodadevaheline mulguke,” räägib Holgeri ema. “Arterioosjuha on veresoon, mida loode üsas kasutab. Kui sündides kopsud tööle hakkavad, sulgub juha paari päeva jooksul. Meil seda aga ei juhtunud.” 

Mure südame pärast polnud ainus katsumus...