Meie elu esimesed suhted mõjutavad ka meie täiskasvanuea suhteid ning loovad kuvandi, kuidas need üldiselt toimima peaksid. Eriti oluline on lapse suhe emaga. Hooliva emaga kasvanud lastel tekib turvaline side vanemaga ning neil on täiskasvanuna positiivsem minapilt, nad tunnevad end suhetes kindlamalt ega karda ka üksi olemist. Vähest tähelepanu ja hoolt saanud lastel arenevad partneritega aga vastakad ja ärevad sidemed ning hooleta jäetud lapsed kipuvad suhteid pigem üldse vältima.

Nõudlikud, kartlikud ja keeldujad

Vähest hoolitsust kogenud lapsed on psühholoog Kim Bartholomew arvates täiskasvanueas suhteid luues nõudlikumad, muretsevad rohkem ja vahetavad tihedamini partnereid. See tuleneb nende negatiivsest minapildist ning kindlustunde saamiseks otsivad nad pidevat kinnitust kaaslaselt. Suhteid vältivad inimesed jagunevad Bartholomew arvates kaheks - kartlikud ja keeldujad. Kartlikel on madal enesehinnang ning nad on passiivsed ja pigem teistest sõltuvad. Nendega on kõige keerulisem suhteid luua, sest nad saadavad suhtlemisel välja segaseid sõnumeid. Sisimas soovivad nad väga lähedust, kuid samas kardavad kohutavalt suhteid luua ja hiljem petetud saada. Keeldujatel on kõrgem enesehinnang, kuid tunnevad end mugavamalt üksi, sest ei soovi kellestki teisest sõltuda ega taha, et keegi neist sõltuks.

Inimestena tõmbab alateadvus meid pigem tuttavliku poole. Kasvades lapsepõlves hoolivas ja armastavas keskkonnas, on meil täiskasvanuna seega lihtsam sarnaseid suhteid luua. Kahjuks kipuvad vähe hoolt tunda saanud lapsed hiljem samuti enda varasemate suhetega sarnaseid suhteid looma. Psühholoogiaprofessor Glenn Geher väidab oma uuringus, et me kipume täiskasvanuna partneriks valima inimest, kes on sarnane meie vastassugupoolest vanemaga. Uuringu läbi viimisel palus ta inimestel kirjeldada, kuidas nende partnerid ja vanemad sarnanevad ning lisaks sellele küsitles ta ka intervjueeritavate vanemaid endeid. Tulemuseks leidis ta, et partnerite ja vanemate vahelised sarnasused olid väga tugevad ning kindlasti mitte juhuslikud. Sarnasusi oli aga nii negatiivseid kui positiivseid ning loomulikult positiivsete sarnasuste puhul oldi oma suhtega rohkem rahul. (On ilmunud ka selliseid uuringuid, kus tuuakse esile see, et laps juhindub oma täiskasvanues tegudes ja otsustes mitte niivõrd vastassoost vanema poolt saadus mõjutustest, kui vanemast, kes teda lapsepõlves rohkem mõjutas.)

Kohates kedagi uut ei osale tutvumises siiski ainult meie alateadvus, vaid oleme ka päriselt oma mõtetega kohal. Siit kerkib aga küsimus, miks me loome suhteid oma ema koopiaga, kui mäletame teda lapsepõlvest kriitilise, hoolimatu ja külmana. Võiks arvata, et kõik inimesed otsivad enda kõrvale siiski hoolivat, armastavat ja toetavat partnerit, mitte klammerduvat ja eemalolevat. Miks siis elus ikka teisiti läheb?

Uurijate arvates on siinkohal tegu kombinatsiooniga valesti mõistmisest ja strateegiast. Inimesed püüavad teistega suheldes oma tegelikke sisemisi mustreid varjata ja olla sellised nagu nad end näidata soovivad. Ebakindel inimene jätab endast teadlikult teistsuguse mulje ning seega on lihtne temast valesti aru saada. Nad paistavad avatud, mistõttu tundub kontakti loomine lihtne ja kiire. Samamoodi võib suhetest keelduv inimene paista tugev ja iseseisev. Katsete käigus on tõestatud, et kuigi nad ei soovi emotsionaalset kontakti, püüavad nad silmsidet ja otsivad puudutusi kohtingutel rohkem kui päriselt enesekindlad inimesed. Samuti püüavad nad olla humoorikad, et varjata oma ebasõbralikkust ja passiivsust. Pikalt siiski varjamine ei kesta ning lõpuks hakkab inimese tõeline iseloom välja paistma.

Meie kuvand suhete toimimisest ei mõjuta ainult meie hetke käitumist, vaid ka seda, kuidas me mäletame mingis olukorras tegutsemist. See võib muuta suhtlemise keeruliseks, kui partneritel on erinev arusaam suhte toimimisest. Psühholoogiaekspert Jeffry A. Simpsoni läbi viidud katse käigus selgitati kõigepealt välja inimeste suhtetüübid. Seejärel pidid nad läbi mängima konfliktsituatsiooni, mida filmiti, ja hiljem hindama oma käitumist. Sama olukorda paluti neil hinnata ka nädal hiljem ning selgus, et mida tõsisem oli konflikt, seda enam mängis hindamisel rolli osalejate peas olnud kuvand suhte toimimisest. Nädal hiljem mäletasid ärevad inimesed end rohkem toetavate ja hoolivatena kui esimesel hindamisel ning suhetest keelduvad osalejad mäletasid end veel rohkem emotsionaalselt eemal olevatena. Seega sai katsest järeldada, et osalejad näevad oma suhet pigem läbi peas oleva kuvandi filtri kui objektiivselt juhtunud sündmuste kaudu.

See uuring näitab, et olla suhtes inimesega, kelle põhimõtted ja ideed on meie omadest väga erinevad, on pigem koormav ja lahendusi, mis sobiks mõlemale osapoolele, on sellises suhtes väga raske leida.

Allikas: Pcychology Today