Noor isa Rainer Vakra: Meie pere ja sõprade ringis on beebibuum

"See on ikka müstiliselt vägev, milleks õrnem sugu võimeline on. Tunnustan siiralt ja südamest kõiki emasid!" kiidab Rainer Vakra. Tema ja kaasa Marilin Look tervitasid möödunud aasta lõpul ühel lumisel varahommikul oma esiklast Konradit.

Konrad Vakra

Sünniaeg: 23. november 2017

Sünnipikkus ja -kaal: Sündides pikkust natuke üle poole meetri ja kaalu veidi vähem kui 4 kilo

Emme: Marilin Look (33), keeletoimetaja

Issi: Rainer Vakra (37), poliitik

Kuidas beebiootus möödus?

Marilin: Olin üks õnnelikke, kel kulges beebiootus väga hästi. Kuna mind ei vaevanud iiveldushood, seljavalud ega muud mured, sain rasedust nautida – minu jaoks oli see tõesti ilus aeg.

Rainer: Kuna meie perekonna ja sõprade ringis oli juhtumisi beebibuum, saime hästi palju nõu ja abi teistelt, lisaks riideid, vankri ja muud tarvilikku.

Kuidas sünnitus läks?

Marilin: Novembris on tavaliselt üsna sompus ilmad. Leppisin kõhubeebiga varakult kokku, et haiglasse sõidame siis, kui maa on valge. Kui Rainer 22. novembri lumesajusel õhtul mind lillekimbuga üllatas, tundsin hinges, et kõik on täiuslik ja pojake võib tulla. Kell kolm öösel jõudsimegi Pelgulinna haiglasse ja hommikul kell 7.12 vaatas meile otsa maailma kõige ilusam laps. Ma ei saa öelda, et sünnitus oli lihtne, kuid kõik käis kiirelt. Tahan veel kord tänada ämmaemandat Heli Rannut, kelle abi oli hindamatu.

Milline oli isa roll sünnituse juures?

Marilin: Ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et Rainerit sel tähtsal hetkel mu kõrval poleks olnud. Ainuüksi tema kohalolek annab palju jõudu ja tuge.

Rainer: Loomulikult olin juures ja toetasin Marilini. See on ikka müstiliselt vägev, milleks õrnem sugu võimeline on. Tunnustan siiralt ja südamest kõiki emasid!

Kuidas elu alguses pärast poja sündi välja nägi?

Rainer: Kuna poiss otsustas meie juurde tulla varahommikul, oli terve päev külastajatega sujuvalt kaetud. Õhtu lõpuks olid meie toas vist kõik selle korruse vaasid, ruum lõhnas nagu lillepoes. Õitemeri näitas ilmekalt, et Konradit ootasid pikisilmi ka kõik me lähedased.

Marilin: Mähkmete vahetamine, söömine, magamine – kõik kulges beebi taktikepi järgi. Kuna vajasin esimesel päeval ise palju abi, jäid Konradi pesemine, kaalumine ja muud protseduurid Raineri kanda. Ta tuli kõigega ideaalselt toime. Taastusime paar päeva rahulikult peretoas ja õppisime oma lapsukest tundma. Kuigi olin tohutult väsinud, ei saanud pojalt hetkekski silmi ära, võisin seda tudivat pampu vaadata tunde.

Milline on praegu teie argipäev?

Marilin: Konradil on välja kujunenud kindel unerežiim. Hommikune äratus on meie peres nüüd kell 7, ööunne panen poisi 19–20 ajal, olenevalt tema haigutuse suurusest. Sinna vahepeale jäävad paar korda nädalas võimlemistund ja massaaž.

Rainer: Vankriga jalutamine on kujunenud selgelt minu erialaks. Pikemad käigud Nõmme tänavatel kestavad üle kolme tunni, kilomeetreid koguneb üle paarikümne. Kui töögraafik vähegi võimaldab, on pühapäevad meie peres ikka pannkoogipäevad.

Mis on beebimajanduses kõige ­raskem olnud?

Marilin: Loomulikult magamatus. Kuna Konrad kahjuks supermagajate klubisse ei kuulu, tuleb mul mitu korda öösel ärgata. Poissi ennast ei näi selline une hakkimine häirivat, sest tema suudab ka hommikul kell neli mulle laia naeratuse kinkida. Kui emad saaksid öösel end segamatult välja puhata, ei räägiks vist keegi, et beebiga on raske. Eks emmed oma laste naeratuste najal toimetagi edasi, nõnda ka mina.

Mis on kõige üllatavam olnud?

Rainer: Konradi sünnihetk – see ei unune iial. Need rõõmupisarad olid tegelikult ikka kirjeldamatult armas tunne.

Marilin: Kõige üllatavam on olnud emaks olemise tunde suurus ja emarolli sisseelamise loomulikkus. Muidugi ei olnud mul varem aimugi, et ühe inimlapse pärast võib end juba nii lühikese aja jooksul halliks muretseda.

Kuidas beebi sünd elu on muutnud?

Marilin: Kuna lapsega jäin koduseks mina, siis muutunud on kogu mu elu. Samas olin selleks muutuseks valmis, sest oma varasemas elurütmis olin saanud toimetada piisavalt kaua. Nüüd huvitavad mind kindlasti rohkem ka lapsi puudutavad seadused, ühiskondlikud teemad ja uudised: oskan nendega paremini suhestuda.

Rainer: Ellusuhtumine muutub lapse tulekuga tahes-tahtmata. Pidev teadmine, et sinu otsustest ja tegudest sõltub üks uus väike armas hingeke, annab ühelt poolt tohutult jõudu, teiselt poolt sunnib maailma muredesse veelgi rohkem süvenema.

Kuidas emmeks olemine Marilinile sobib?

Rainer: Marilin on ema musternäidis. Hoolivus, soojus ja selline sisemine sära, mis lihtsalt kiirgab üle kodu ja perekonna. Vaatan teda ja süda läheb soojaks, kuidas üks inimene nii palju jõuab ja teeb.

Kuidas issiks olemine Rainerile sobib?

Marilin: Olen tabanud end mõttelt, kui mugavalt Rainer ennast beebiga toimetades tunneb! Juba esimestest hetkedest, kui Konrad isa rinnal unne suikus, paistis ta justkui omas elemendis olevat. Ma ei ole kunagi kahelnud, et Rainerist saab suurepärane isa. Lapsel on vedanud, sest isa annab poisile head eeskuju nii sportliku eluviisi kui ka üdini positiivse ellusuhtumisega.

Milline beebi pisipoja on?

Rainer: Konrad on väga rahulik ja rõõmsameelne poiss.

Marilin: Kui kõht on täis, siis meel on hea. Kui aga nälg kallale kipub, tuleb küll hästi kiirelt reageerida, muidu on kuri karjas – täpselt isasse.

Kuidas nime leidsite?

Marilin: Poisile on minu arvates nime palju raskem leida kui tüdrukule, seega oligi meie kaalukausil vaid kaks varianti. Minu jaoks on Konrad väega nimi: tähed k ja r annavad jõudu ning eesnimi ühes tugevakõlalise Vakraga moodustab võitmatu kombinatsiooni.

Rainer: Selles olime ühte meelt, et kaht eesnime lapsele ei tule ning ühtegi võõra­pärasust kirjapildis me näha ei taha. Lõplik otsus sündis siiski poisile otsa vaadates.