Kuidas kasvatada oma lapsi õigesti — tuleks mul uskuda peavoolu meditsiini või kuulata alternatiivseid allikaid?

Seitse aastat tagasi, kui esimest korda ­emmeks sain, oli elu justkui lihtsam. Juba siis figureerisid ka minusuguse “tavalise” ema maailmapildis ökoemmed ja kodusünnitajad, terakestega toimetajad ja vaktsineerimise vastased. Kas polnud siis nende hääl veel nii vali? Täna taas värske ema rollis olles tunnen end sageli kui kits kahe heinakuhja vahel.

Kas teadsid, et kui ostad lapsele värvilise Pony-pildiga t-särgi, mürgitad teda selles peituvate vähki tekitavate ühenditega? Juba pikemat aega on mul tunne, nagu tipiksin koos lastega miiniväljal – teadmata, kuhu poole astuda.

Kas teadsid, et isegi kui gluteeni­talumatus pole sinu jaoks teema, siis tänapäevane nisu on siiski niivõrd töödeldud, et muudab sind ikka paksuks suhkruhaigeks nisusõltlaseks?

Kas teadsid, et isegi kui ostad oma lastele kõige liharikkamaid või e-vabu vinkusid, sisaldavad need ikka kantserogeenseid ühendeid? Ja kas teadsid, et see on teaduslikult tõestatud?

Kas teadsid, et kosmeetikatoodetes kasutatakse säilitusainena parabeene, mille ühendeid on leitud nii verest, rinnapiimast kui ka rinna­vähihaigete rinnakoest? Kas sa ikka määrisid neid eile õhtul omale näkku?

Kas teadsid, et kui ostad apteegist D-vitamiini – sest eestlased on ju kõik kroonilises defitsiidis –, võib selles tabletikeses olla nii palju kahjulikke lisaaineid, mis nullivad kogu saadava kasu?

Kas teadsid, et paljud plastkarbid hakkavad temperatuuri tõustes, näiteks nõudepesu­masinas, eritama mürgiseid ühendeid ning sina ja su lapsed sööte need endale lihtsalt sisse?

Kas teadsid, et su lapse aju on mobiiltelefoni kiirgusele palju vastuvõtlikum kui sinu oma?

...

Kas uskuda peavoolu meditsiini või uskuda alternatiivseid allikaid, mis tuginevad esivanemate tarkusele?

Tunnen, et pea läheb sellest info-virvarrist lõhki. Isegi kui ma ei otsi, saan ikka pidevalt uut teavet, mis sunnib mind seni hästi toiminud paradigmasid muutma. Isegi kui ma seda ei soovi.

Tahaksin tagasi seda mõnusat Bullerby-elu, kus kõik oli ilus, lihtne ja mis peamine – inimesi ei lämmatanud pidev info üleküllus. Tahaks minna lihtsalt poodi ja osta lastele vorsti ja viina­marju, mis neid rõõmustavad, ilma et peaksin tundma süümekaid selle pärast, et luban neil mürke sisse süüa.

Mõnikord ma tõsiselt imestan, mida ma üldse mõtlesin, kui lapsed siia maailma sünnitasin. Ema olla on niigi üks paras tuumateadus, sest lastega ju kasutamisjuhendit kaasa ei tule. Ent lisaks sellele – suuta filtreerida ja analüüsida kogu seda infomassi, kõiki neid aineid, mida me päevast päeva sisse hingame või peale määrime, on hoopis kõrgem pilotaaž! Iga päevaga tunnen, kuidas ma ei jaksa enam olla kõikvõimas ja oma lapsi kõigi maailma ohtude eest kaitsta. Lihtsalt ei jaksa.

Mis suunas joosta?

Üks asi on fakt, et meie maailmakene siin universumi servas pole vahest enam nii turvaline, nagu ta oli mõned aastakümned tagasi. Ja ta liigubki tundmatusse tulevikku sellise hooga, et inimene lihtsalt pole võimeline tagama kõigi asjade ohutust. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, et vaesed teadlased, kes peaksid uurima selle mõjusid ja koos­mõjusid inimkonnale, lihtsalt ei jõua sammu pidada. Tundub, et teatav kadu tulebki lihtsalt arvestada statistika sisse. Näiteks vaktsiinid – keegi kuskil päästab sellega portsu elusid, aga keegi kuskil kannatab. Pane siis näpp peale, kummal suurem õigus on.

Isegi seitse aastat tagasi, kui esimest korda beebi­emmeks sain, oli elu justkui lihtsam. Jah, juba siis figureerisid ka minusuguse “tavalise” ema maailmapildis ökoemmed ja kodusünnitajad, terakestega toimetajad ja vaktsineerimise vastased. Ma ei tea, kas polnud siis nende hääl veel nii vali või polnud mul toona tutika tite kõrvalt lihtsalt mahti süveneda. Täna taas värske ema rollis olles tunnen end sageli kui kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, kas uskuda peavoolu meditsiini ja neid tarkusi, mida on õpetanud meile süsteem, või kuulata alternatiivseid allikaid, mis ehk alati ei tugine teadusuuringutele, kuid sageli meie esiemade tarkusele. Seda enam, et need niinimetatud teadusuuringud ei ole ka alati erapooletud. Võtan oma lapsed kaenlasse, aga mis suunas joosta?

Ühest küljest on info kättesaadavus tänapäeva teadliku tarbija jaoks õnnistus, teisalt aga totaalne ummik. Minusugune pommitatakse infoga lihtsalt uimaseks, mind nuumatakse oma tõdedega, mida nii veenvalt esitatakse. Oh, oli kord aeg, mil inimesed vaidlesid maitse üle. Täna vaidleme me eksistentsiaalsete tõdede üle. Ja kurb on see, et kui vanasti oli tõde kuskil keskel, siis nüüd oleks justkui igaühel oma tõde. Ja kuna me ei tea, milline on maailm paarikümne aasta pärast, siis tagajärgede eest ei vastuta keegi.

Ah, valetan.

Vastutan ju mina, lapsevanem.