“See 2. juuni õhtupoolik jääb mulle igaveseks meelde,” meenutab Janeli (22), Anne­maia (3) ja Joeli (1 a 6 k) ema. “Üks rumal viga, paariks sekundiks hajunud tähelepanu ja oligi kõik, mis õnnetuseks vaja...” 

Oma loo räägib ka Jaanika, kelle lapse elupäästis kriitilisel hetkel just turvavarustus. Ta mäletab, et pärast traagilist hetke hüüdis ta muudkui poja nime ja see karjumine kajas tal peas vastu. “Ma ei julgenud autos ennast ringi pöörata, et vaadata, kas temaga on kõik korras...