Esimese klassi lõpetanud pojale oli see esimene pikem eemalviibimine perest. Tõsi, ta oli olnud kaks ja isegi kolm nädalat suviti maal vanaema juures, kuid vanaema on ju osake perest. Nüüd olid aga treeningu­kaaslased, kellega tal polnud veel kujunenud sõprus­suhteid, pigem vastu­pidi – konkurents oli tekitanud mõne kaaslasega lahkarvamusi, mis laagris võimendusid. Poisse oli palju ja treeneri tähelepanu kõigile alati ei jagunud, mistõttu istus muidu igati seltsiv poeg õhtuti telefoni otsas ja palus, et tuleksime talle otsekohe järele, sest ta tahab nii väga koju.

Süda tahtis rinnust välja hüpata, kui poiss ühel päeval teatas, et teised poisid narrivad teda, põhjuseks seesama pidev koju helistamine. Olin valmis autosse hüppama, et laps poole pealt laagrist ära tuua, kuid uurisin veel igaks juhuks, kas ta ikka kindlalt tahab sealt lahkuda. Mispeale otsustas võitlejahingega poiss siiski lõpuni laagrisse jääda, sest vahetuse viimasel päeval pidi ta kätte saama auga välja teenitud medali.

Poeg pidas lõpuni vastu ja tundis pärast selle üle uhkustki. Tõsi, kodus teatas, et ei lähe enam iial ööbimisega laagrisse. Nüüd on aasta möödas ning pojal pole midagi uuesti laagrisse mineku vastu. Vahepeal on tal tekkinud meeskonna­kaaslaste hulgas sõpru ja seekord läheb ühe treeneri asemel kaasa kaks.

Piisavalt tähelepanu

Õnneks on suuremal osal lastel laagritest siiski positiivsed mälestused. Vanalinna haridus­kolleegiumis õppiva Karli (16) ja Mari (14) ema Jana Perens (47), kes töötab ise samas koolis muusikaõpetaja ja koorijuhina, on laululaagriteski näinud, kuidas vahel kipuvad lastel eemal olles koduigatsusest silmad läikima. Siis on vaja õpetajal või treeneril lapsega lihtsalt rääkida, talle tähelepanu pöörata ja tegevust leida, et laps ei tunneks end üksi. Jana sõnul on lapsele suureks toeks ka tema armas kaisuloom, mida ei peaks häbenema kaasa võtta isegi suuremad lapsed. “Koduigatsuse vastu aitab hästi korraldatud laagritöö, tihe päevaplaan ja huvitav tegevus, toredad söögitädid ja maitsvad toidud ning piisav arv kvalifitseeritud õpetajaid-kasvatajaid-treenereid, kes lapsi juhendavad ja tähele panevad,” räägib Jana. “Ja kui lapsed on varasemast omavahel tuttavad või lausa sõbrad, siis ei pruugi kodu neile meeldegi tulla.”

Kodus teatas poeg, et ei lähe enam iial ööbimisega laagrisse.

Viljandist pärit Jana käis ise lapsepõlves Kloogaranna pioneerilaagris. Eelmisel suvel oli ta tütar Mari samas kohas TÜ teaduslaagris, et lähemalt tutvuda loodusteaduste põneva maa­ilmaga. Igaks päevaks oli oma teema eri valdkonnast, alustades bioloogiast ja keemiast-füüsikast ning lõpetades psühholoogia, infotehnoloogia ja keskkonnakaitsega. Õhtuti pakuti lastele kõike, mida üks suvine laager pakkuma peab – vahvaid mänge ja seltskondlikku tegevust. Juhendajate ja kasvatajatena tegutsesid toredad noored inimesed – üliõpilased, magistrandid, doktorandid. Marile oli suvine laagrinädal sedavõrd põnev elamus, et ta plaanib sinna minna ka sel suvel.

Koduigatsus on normaalne

Mari vend Karl on juba kogenud laagriskäija. Esimesest klassist saadik on ta igal suvel veetnud laagris vahel koguni kaks vahetust: ühe nädala juunis, teise juuli lõpus või augustis. “Hakkasin käima korvpallitrennis ja sattusin kohe pärast esimest klassi korvpallilaagrisse Kurgjärvele,” räägib nüüd juba pikaks noormeheks sirgunud poiss. Eks tedagi kimbutas esimesel suvel koduigatsus, aga kuna enamik laagrikaaslasi oli oma klassist ning tegevust jagus hommikust hilisõhtuni, siis eriti mahti sellele mõelda polnud. Karl peab koduigatsust igati normaalseks nähtuseks, mis tekib lastel – eriti esimest korda kodust eemal olles – nagunii ja paratamatult.
Nii Marge kui ka ta mees Taavi on õppinud noorsoo­­tööd ning laagrites kasvatajaks olles on Marge seda ka praktiseerinud. Tütar Emma on esialgu alles oma esimese laagrisuve ootel. Kuid oodata pole jäänud enam üle paari-kolme aasta.

Ema sõnul on Karl mobiiltelefoni küll alati kaasa võtnud, kuid need on laagri alguses tavaliselt kokku korjatud. Vanematele helistamiseks on olnud kindlad kellaajad. Jaana meelest on see tark taktika, sest taoline elukorraldus lubab lastel paremini oma emotsioonidega toime tulla ning helistamise ajaks on enamasti selge, mis on oluline ja mis mitte. Probleemi tekkides ongi parem, kui info jõuab vanemateni otse vastutavalt täiskasvanult – kasvatajalt või treenerilt. Laps ei pruugi olukorda iga kord adekvaatselt hinnata ja tekkida võib palju asjatut segadust ja muret.

Karlile meenuvad laagrisuvedest rääkides ainult head asjad. Selgi suvel on tal ees nädal Kurgjärvel, juba tuttavas laagris. Tõsi, viimastel aastatel käib ta seal juba kergejõustiklasena. Ta on laagrist aastate jooksul leidnud mitmeid sõpru, kellega on ka edaspidi suhtlema jäänud. “Iseseisvuse kasva­tamiseks ja uute, samade huvidega sõprade leidmiseks on laager väga tore koht,” arvab poiss.

Kuidas laagriks valmistuda?

″Enne esmakordset laagrisse saatmist peaks vanem lapse ette valmistama ja selgitama, mille poolest erineb laager kodusest elust,“ ütleb OÜ TM Training ja MTÜ Noorte Koolitus juht Marge Tänava (29). Ta ise on olnud kasvataja nii laagris kui malevas, lisaks rahvusvahelise noortevahetuse grupijuht. Marge tütar Emma saab septembris alles kolmeseks, kuid juba praegu on ema veendunud, et tahab jagada oma laagritest-malevatest saadud positiivset suhtumist tütrele, et temagi saaks tulevikus kõike seda vahvat kogeda.

Miks osal lastel tekib laagris koduigatsus, teistel mitte?

Minu kogemus näitab, et see tekib kõigil lastel, kuid mõne puhul on seda lihtsam märgata. Mõni igatseb koduseid sõpru ja mänge, teine oma arvutit, kolmas sööki. Kui oled üksik laps, siis ei ole kindlasti lihtne jagada tuba mitme eakaaslasega. Teisalt on mõnel lapsel kodus ebameeldivaid asju, mis kaaluvad head asjad üles, mistõttu pole koduigatsus talle probleemiks.

Kasvataja jaoks on kõige keerulisem ilmselt juhtum, kus noor ei ole tahtnud laagrisse tulla, vaid on nii-öelda kodust ära saadetud. Neil noortel on teatav blokeering ees ja kuidas sa ka ei üritaks, enamasti pole nad valmis ei kasvatajas ega laagris midagi positiivset nägema. Teistel juhtudel aitab varajane märkamine ja vestlus. Noored saavad headeks sõpradeks ühiste tegevuste kaudu – kasvataja roll on need tegevused planeerida ja ellu viia, olla ise sealjuures toeks ja juhendajaks.

Mida teeb või peaks tegema kasvataja, kui märkab, et mõni laps kurdab igal õhtul telefonis emale-isale, et tahab koju?

Oma kasvatajaks olemise jooksul olen pidanud poole laagri pealt koju lubama vaid ühe lapse. Tema oli üks neist, kes oli harjunud oma toa ja oma asjadega – tal oli keeruline jagada tuba, dušši ja kõike muud seitsme lapsega. Ühel teisel puhul selgus lapsega vesteldes, et talle tegelikult laagris väga meeldis, kuid helistamine ja nutmine oli tema viis vanematelt tähelepanu ja kaastunnet saada. Seega – kõige alus on märkamine ja vestlemine. Vestlemine lapse ning vajadusel ka vanematega, et aru saada, mis info on nendeni jõudnud ja kas sellel on ka tõepõhi all.

Kas ja kuidas peaks olema reguleeritud vanematele helistamine?

Laagris on nii palju tegevusi, et lastel pole üldjuhul tahtmistki helistada. Lapse pideva telefonikasutuse korral vaataks mina hoopis personali poole ja paluks neil laagrikava üle vaadata. Noored on erinevad ja peame kohandama tegevusi vastavalt nende eripärale. Muidugi kinnitab erand reeglit: ehita laager üles ükskõik kui huvitavalt, ikka võib keegi koju tahta. Siis on sellel juba sügavamad põhjused, mis tuleks välja selgitada ja koos noorega arutada, kas ja kuidas edasi. Lähedastega suhtlemise vajadus on inimeseti erinev ja kuniks see ei sega laagrielu, ma helistamist piirama ei hakkaks.

Millega võivad täiskasvanud ise suurendada laste koduigatsust?

Pidev sõnumite saatmine ja helistamine! Pidev muretsemine, et kuidas läheb ja kas kõik on hästi, paneb ka lapse laagri personalis kahtlema ja tikutulega murekohti otsima. Ilmselt tasub valmistada last ette olulisemateks muutusteks: teistega toa jagamine, ühise toidulaua taga söömine ja see, et väljaspool kindlaid toidu­aegu pole võimalik külmkapi kallal käia.

Olen kohanud noori, kelle jaoks on vastuvõetamatu kella 23st algav öörahu, aga paraku on see üks laagrite tavareegleid, milleks tasub valmis olla. Oluline on seegi, et laps saaks aru, et ta ei lähe laagrisse päikest võtma ja logelema. See on puhkus küll, aga siiski üsna struktureeritud ajakavaga. Tavaliselt küsivad lapsed laagris päevast päeva kahte asja: millal minnakse poodi, millal minnakse ujuma? Ka need tegevused on ajakavas kindlalt sees, kuid igal suvalisel ajal minna ei saa.

Laagris, nii nagu ka lasteaias ja kooliski, tekib lastel ikka omavahel tülisid, vahel ka kiusamist. Kuidas peavad sellises olukorras käituma kasvatajad ja treenerid?

Teatud tülid tasub lasta lastel ise ära lahendada – kuidas nad muidu õpivad konfliktidega toime tulema? Suuremad tülid jõuavad alati kasvatajateni ja ega meil suurt rohkem teha polegi kui tülitsejatega vestelda. Laagri alguses pannakse enamasti paika reeglid koos osalejatega. Ka kaaslastega suhtlemise ja tülide osa tasub sinna kirja panna. Ning „karistus“, mis reeglite rikkumisele järgneb, tuleks lasta noortel endal välja mõelda.

Mis on kõige tähtsam, et lapse esimene laagriskäik jääks talle positiivsena meelde ja järgmisel aastal tahaks ta taas laagrisse minna?

Eestis on sadu laagreid, mille hulgast valida. Ärge saatke oma last lihtsalt lähimasse laagrisse, vaid süüvige koos lapsega sisusse ja valige talle meeldivaim või sobivaim. Kui laps või vanem ise pole laagrisse minekuks 100% valmis, siis parem jätke laps sinna saatmata. Aga tuletan meelde, et enamasti laps ongi valmis, kuid vanem ise vajab aega kohanemiseks!

Kui laps läheb laagrisse, ärge talle pidevalt helistage ega saatke sõnumeid. Kui midagi peaks juhtuma, on vanem esimene, kellele laagripersonal juhtunust teatab.

Iga pere on muidugi erinev ja ka laagril ja laagril on vahe. Eriti hinnavahe. Mis laagrid keskmiselt sel suvel maksavad, seda vaata SIIT!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid