Kristeli lugu: olen näägutaja, aga mu mehel pole vähimatki selle vastu. Kuidas see nüüd siis nii on?
Oma loo räägib Kristel, kes ütleb, et keegi ei eelda abielludes, et tema kaasast saab näägutaja. Kristel kujutas varem endale ette, et peale abiellumist on ta maailma kõige rahulikum naine. Kristel arvas ka seda, et tema mehest ei saa stereotüübile vastav laisk diivanikaunistus. Naine uskus, et tema mees on tähelepanelik, abivalmis ja saab vaevata aru igast kui viimsest naiselikust vihjest. Ta arvas, et nende liit saab olema tülide ja näägutamise vaba.
Nüüd on möödas 15 aastat ja Kristelist (nimi muudetud) on tema enda sõnul saanud kõige hullem näägutaja üldse. Samas on naise sõnul tema mees sellega igati päri ega vaata sellele viltu. See on justkui vaikimisi tehtud kokkulepe, millega on mõlemad pooled nõus.
Kristel meenutab, et kui nad abiellusid, proovis ta iga päev kodu võimalikult puhtana hoida. Ta nimelt lootis, et abikaasa märkab seda ja teeb sama. Kui miski vedeles, korjas Kristel asjad kokku ja pani need omale kohale. Nüüd meenutab ta, et see oli justkui kollanoklik võhiklikkus. Mingil põhjusel arvas naine, et kui mees näeb tema andumust, on ta ääretult tänulik ja soovib kodu korras hoida.
Möödus paar aastat ja Kristel läks mõnede asjade peale palju kergemini närvi kui varem. Ta ei saanud aru, miks abikaasa ei panusta puhtusesse sama palju. Miks ta ei või asju peale kasutamist õigele kohale tagasi panna. Kristel hakkas oma abikaasa kallal rohkem näägutama ja nägi teda pisut halvemas valguses. Vahel mõtles ta isegi, et kuidas on võimalik sellist tüüpi armastada.
Nad tülitsesid selle teema üle pidevalt. Teineteise peale hõõruti hammast ja teritati keelt. Kogu lugu sai alguse ikka ja jälle puhtusest kodus. Ühel hetkel, kui Kristeli ja tema mehe ühine poeg oli viiene, kaotas Kristel igasuguse enesevalitsuse.
Siis sai Kristel aga aru, et nende mõtlemine ja arusaam elust on lihtsalt väga erinev. Kristel näeb enda sõnul segadust seal, kus seda tema abikaasa ei näe. Näiteks ajavad Kristelit igasugused ripakil asjad närvi, aga tema abikaasal on sellest ükskõik. Samas arvab Kristel, et pole aus, kui ta kogu aeg oma abikaasa tagant koristab. Kristeli mees ütles talle, et ta oleks tahtnud abiks olla küll, aga ta lihtsalt ei saanud aru, et mingid asjad on Kristeli arust ripakil.
Niisiis jõudsid nad ühisele kokkuleppele: Kristel võib oma abikaasa kallal näägutada, et kuskil on midagi segamini ja seepeale koristab mees tekkinud segaduse ära. Tänini on kokkulepe ideaalselt toimunud. Tülisid pole enam eriti olnud.
Loomulikult läheb ta ikka aeg-ajalt närvi, kui abikaasa jätab hommikul kõik asjad enda järel laiali. Kuna naine töötab kodus, siis peab ta selle segaduse keskel olema kogu päev. Miks ta siis ise ei korista? Naine on enda sõnul nii palju teiste järelt koristanud, et ta keeldub seda uuesti tegemast. Kui keegi tekitab segaduse, koristab see inimene ka ise selle ära. Nii et kui mees jõuab õhtul koju, siis kukub Kristel uuesti “näägutama”.
Nüüdseks on nii, et Kristel ei peagi enam isegi midagi ütlema. Ta vaatab abikaasale otsa, suunab pilgu segadusele ja kergitab kulme. Sellest piisab ja abikaasa läheb koristab enda tehtud segaduse ära.
Kristel räägib, et on lugenud artikleid, milles seisab, et naised ei peaks meestele koristusülesandeid jagama. Mehed peaksid ise hakkama aru saama, et segadus on segadus ja see tuleb ära koristada. Samas ütleb Kristel, et ta mees teeb nii palju asju pere heaks ilma, et ta peaks midagi mainima. Nii et tema jaoks pole see mingi mure oma abikaasale öelda, kui ta on asjad ripakile jätnud.
