Ära karista last selle eest, et ta ei oska olla sinust parem inimene

"Lapsi karistatakse nii tihti selle eest, et nad on inimesed. Neil ei tohi olla mossis tuju, halba päeva, ebaviisakat hääletooni või iseloomu näitamist. Ometi meil, täiskasvanutel, on need pidevalt. Peame lõpetama oma lastele kõrgema lati seadmise, kui see, kuhuni me ise pürgida suudame." Just need sõnad Rebecca Eanesi raamatust "Newbie's Guide To Positive Parenting" on ta enim tsiteeritud mõte.

"Loomulikult ei tähenda see mõte, et peaksime lastele kõike lubama, lihtsalt selle pärast, et nemadki on kõigest inimesed," rõhutab Eanes, lisades, et peame lastele lihtsalt ise õpetama parem olemist. Õpetama, et oma halba tuju ei tohiks välja elada sind ümbritsevate inimeste peale. Õpetama neile, kuidas tulla toime viha, hirmu, kurbuse ja pettumusega. Õpetama, et mitte mingil juhul ei tohi olla teise inimese vastu õel.

"Sea neile kõrge latt, aga palun sea see ka endale," rõhutab naine. "Ära ka sina vala oma halba tuju teiste kaela. Õpi ka enda viha, hirmu, kurbuse ja pettumusega toime tulema. Ära ole õel. Me kõik vajame standardeid ja väärikust. Me teame, kuidas on õige käituda, kuid vahel on meil halb päev ja ütleme midagi, mis ei ole kena. Paugutame ust... või karjume oma laste peale. Sest me pole robotid. Vahel on elu lihtsalt raske ja vajame pausi, mitte moraalilugemist. Vajame kallistust, mitte etteheitvat pilku. Teame, et käitusime valesti, aga meil on raske. Ja meie lastel on samamoodi."

Järgnevalt hea harjutus, kuidas oma käitumist analüüsida:

Kuula ennast ja teisi täiskasvanuid oma kodus ja pane tähele, kas miski, mida sa teed või ütled tekitaks sulle pahandust kui oleksid laps.

Kas ignoreerisid oma last, kui ta singa rääkis?
Kas karjusid kellegi peale?
Kas rääkisid kellegagi lugupidamatul toonil?
Kas paugutasid ust, pööritasid silmi või turtsatasid üleolevalt?
Kas seda tegi su partner?

Need tähelepanekud võivad tõeliselt su silmad avada ja märkad, et teed iga päev vähemalt korra midagi, mille pärast sa oma lapsega kindlasti pahandaksid.

Loomulikult on meil selleks omad põhjused. Oleme töö pärast stressis. Oleme beebi pärast magamata. Oleme haiged, kuskilt valutab või hormoonid möllavad. Aga eelkõige oleme me head inimesed, kes tahavad parimat, aga kellel läheb vahel lihtsalt untsu. Ent andestame endale need möödapanekud, sest näeme põhjuseid oma halva tuju taga, olgu selleks magamatus, stress või midagi muud.

Küll aga ei märka me neid põhjuseid oma laste juures. Näeme, et nad on jonnakad või ülemeelikud ja tormame kohe "kasvatama". Eeldame, et meie lapsed oskavad olla paremad inimesed kui me ise ja see on nende suhtes ebaõiglane.

Allikas: Creative Child