Taarakolli pihtimused: maha visatud raha tuleb üles korjata!
Mida vanemaks saan, seda rohkem taipan, et need asjad ja tegevused, mida pidasin teismeeas häbiväärseks, ei ole seda tegelikult teps mitte üldse.
Näiteks meeldis mulle nimetada inimest, kes taarat korjas, taarakolliks. Just neid vanu kössis inimesi, kes bussijaamas õllepudeleid tühjendasid, teate küll. Paljudele mu “sõpradele” meeldis teisi lapsi nii narrida. See ei olnud otseselt mõnitamine, aga lihtsalt, kui sõber teatas, et läheb vanematega taarat viima, siis sai ikka lõõbitud ja teda taarakolliks nimetatud. Nüüd, vanemas eas, olen ma ise üks taarakoll.
Kui ma kõndimas käin ja pudelist mööda sõidan, korjan ikka üles. Ok, alkoholipudeleid ei korja vaid asetan need lähimasse prügikasti, aga igasugused muud pudelid rändavad vankri alla ja viin nad koju. See on ju raha! Täpsustan, et ma otseselt ei otsi nüüd silmadega “kus on pudelid? kus on pudelid?”, vaid kui paari sammu kaugusel mõni silma hakkab, võtan kaasa. Teen looduse puhtamaks ja teenin väikese kopika.
Kui sa leiad maast 10 senti, kas jätad selle sinnapaika? Ma olen aru saanud, et rahal ja rahal on vahe sees. Kui inimene näeb maas pudelit, jätab ta selle pigem sinna. Kui ta aga näeb sente või paberraha, võetakse see kohe üles. Miks? Ma olen seda usku, et raha ei tohi maha jätta. Kui käitud rahaga hooletult, veabki rahaasjades kõik viltu. Ma tavaliselt taolisi asju ei usu, aga võta näpust, see on nagu naha vahele pugenud.
Üks päev, kui ma kõndimas käisin, leidsin tee äärest kolapudeli. Mässisin jope sisse, et jumala eest keegi küla vahel ei arvaks, et a)teen hullult trenni ja lürbin kokat peale või b) käin taarat korjamas. Ma isegi ei tea, miks seda teist varianti häbeneda. Selles pole ju midagi häbiväärset, et korjad teise maha visatud raha üles. Nüüd on mul jumala kama kaks. Vahet pole, mis sa teed, inimesed näevad kõiges midagi halba ja naeruväärset. Milleks selle üle enda pead siis vaevata?
Üldse on jõle kole vaadata, kuidas maanteeäärsed on igasuguseid pudeleid, kohvitopse ja muud prahti täis. Ma kaldun arvama, et inimesed lihtsalt viskavad autoaknast oma prügi sõidu ajal välja, mis on kordades häbiväärsem kui taara korjamine. Näeksite te vahepeal meie autot – me hoiame kogu prügi, mis autos olles tekib, seal ja olgu auto enne prügila, kui et me hakkame viskama seda kõike loodusesse.
Kui rääkida lastest, siis ka nemad võtavad pudeleid üles. Omapäi ma neid taarat korjama ei saada, aga kui koos jalutame. Ja prügi ka. Neil on hetkel veel selline komme, et näitavad näpuga ja ütlevad: “Emme näe, keegi on prahi maha visanud! Ei tohi! Praht käib prügikasti!”, aga maast üles ei julge võtta. Eks ma olen neid siis tagant utsitanud. Hiljem on vaja lihtsalt jälle meelde tuletada, et kästi tuleb pesta pesta, kuigi ega ma isegi ei julge väga paljaste kätega prügi või taarat korjata.
Ja eks nad ise ei ole ka väga eeskujulikud puhtusehoidjad. Minu ees on küll, aga eks ma ikka siin-seal näen, et “kukub” ka neil prügi maha. Ja siis on vajalik jälle kordamine… Aga kordamine olevatki tarkuse ema, eks.
