Minu jubedad mälestused nõukogudeaegsest ööpäevaringsest lasteaiast...

Vana lasteaia maja ees nõksatavad mu põlved, hakkan kiiremini hingama. See refleks on mul veres. Liiva lasteaed oli niinimetatud ööpäevaringne nädalalasteaed, nõukogude laste õudustemaja. Üheski teises kohas pole mul elus nii halb olnud, isegi mitte koolis.

Katkend Katrin Pautsi raamatust "Minu Muhumaa".

Ema jättis mind sinna terveks nädalaks parimate kavatsustega. Meie kodus käis minu sünnist peale igikestev remont. Mu isa oli mu sündides viiekümnendates eluaastates, mis tänapäeval pole ehk mingi vanus. Aga vanadel piltidel näeb mu isa välja, nagu oleks ta seitsekümmend. Ta oli keerulistest aegadest räsitud ja haiglane. Ema, isast kümmekond aastat noorem, rabeles päeval ehitusbrigaadis ja siis jändas poole ööni meie lehmade, jäneste, lammaste ja sigadega. Vaadata selle kõrvalt veel väikese lapse järele? Kust oleks ta aega võtnud?

Tänapäeva Eestis muretsetakse iibe pärast ja leiutatakse riiklikke meetmeid, et naisi sünnitama julgustada. Nõukogude aja meede oli, et lapsed kuulusid sünnihetkest peale riigile ja riik näitas seda ka kõigis asjades välja. Naise asi oli sünnitusmajas oma töö ära teha, seejärel võis ta beebi visata sõime, siis lasteaeda, koolis internaati. Lapsi hoiti soojas, nad olid toidetud ja kasitud, neile anti ussirohtu ja neilt kõrvaldati täid.

Lasteaias veetsin kõik päevad aknalaual, kükitasin seal, kondised põlved lõua all. Mind ei huvitanud rühmatoa sagin ega teiste laste kilked. Vahtisin ainiti teele, lootes näha maailma kõige ilusamat pilti – jalgrattaga künkalt alla vurisevat ema, paksud punakasblondid lokid õhtupäikesesse sulandumas ja lillelise kittelkleidi saba uljalt lehvimas. Vahel silmasin mõnda emaga sarnast naist, lootsin, juba rõõmustasin. Kui õhtu saabus ja suurele osale rühmakaaslastest vanemad järele tulid, vaatasin neid koju minemas.

Teadsin küll, et koju saab ainult kolmapäeval ja reedel, aga ootasin ja lootsin ikka iga päev. Mõnikord ema kolmapäeviti ei tulnudki ja õhtu saabudes nutsin nagu pöörane.

Nüüd tean, et tegelikult ei olnud ma siis üldse lasteaiaküps. Minuga ei oleks tohtinud nii teha. Mul puudusid elementaarsedki sotsiaalsed kogemused ja oskused, tänapäeval oleksin ehk saanud mingi diagnoosi autismispektril. Ma ei olnud suhtlemises kogenud, mul ei olnud enne lasteaeda mängukaaslasi. Peaaegu kuueaastasena ei teadnud ma veel, kuidas teistele lastele läheneda või mis mänge minuvanused üldse omavahel mängivad. Mis asi on „kodu mängimine“? Mis mäng on kõiki erutav „arsti juures“?

Öösel nägin oma kokkupandaval raudvoodil und, et olengi kodus. Kuid hommikul võttis koos kasvataja äratushõikega mind vastu täpselt ühesuguste kokkupandavate raudvoodite rivi, mis lükati pärast uinakut tagasi seinakappi. Kõik oli steriilne ja rutiinne. Me olime tooted. Muhu keele asemel õpetati meile vene keelt.

Ööpäevaringne lasteaed ei olnud põrmugi parem kui lastekodu, seda ainult nimetati leebema nimega. See oli kombinaat, kus söödi, magati ja mängiti kindlatel aegadel ning lapsed pidid olema nagu ühest vormist valatud. Vasakukäelised õpetati ümber paremakäeliseks. Kes oksendas piima-juurviljasuppi nähes vastikusest taldrikusse, pidi järgmisel toidukorral jälle sedasama sööma. Koolipõlves ema mind internaadist säästis, sest olin nõus isegi kõige jubedama ilmaga, läbi pori või nabani hangede jalgsi koolist koju vantsima. Internaati panemine oli ähvardus, millega ta mind korrale kutsus, kui pahandust tegin.

Lasteaias juurdunud hirm minus oli nii võimas, et veel tudengipõlveski ei tahtnud ma kaua kodust eemal olla, vaid väsitasin end Muhu ja Tartu vahet sõitmisega.