Olen koduperemees ja selle üle uhke
Tunnistan, et esimest korda beebiujumisest kuuldes olin üpris skeptiline. Mulle ei mahtunud pähe selle vajalikkus ja otstarbekus. Kõik muutus aga pärast esimest trenni, kui oli näha, et pojale meeldis seal väga. Mõne nädalaga kogunes kordi, mil lapsega ujumas käisin, omajagu. Kõigist neist kordadest jäi mulje, et isad ei huvitu oma laste arengust. Lisaks beebiujumisele olen lapsega käinud ka võimlemas ja sealgi on pilt sama. Olen praktiliselt ainus isa, kes leiab, et tore on minna ja aidata oma lapse arengule kaasa. Beebiujumises nägin vaid korra ühte teist isa ning tundus, et lapse asemel armastab ta rohkem oma nutitelefoni.
See oli ehk kolmas kord, kui poisiga ujumas olime, kui ühtäkki küsiti mult ootamatult, kas mu laps ikka rinnapiima ka saab. Kuna teistele vanematele sama küsimust ei esitatud, tundus see ebatavaline. Vastasin tol hetkel: “Ainult rinnapiima ta saabki!” (Nüüdseks saab Ian ka lisatoitu isetehtud püreede näol.) Kuid veelgi imelikum küsimus oli see, et kus on lapse ema. Miks küsida beebiujumisse tulnud isalt, kus ema on ja miks teda kaasas pole? Selleks peab olema küll mõjuv põhjus. Mis meie peresse puutub, siis abikaasa otsustas täiesti vabatahtlikult tööle naasta.
Mida aeg edasi, seda rohkem tundub mulle, et kodune isa on mingi mütoloogiline tegelane, kes eksisteerib vaid kirjanduses. Aga me oleme ju päriselt olemas ja meiega peab arvestama! Ärge muretsege, ma ei hakka (praegu) mingeid õigusi taga ajama, vaid üritan inimeste stagneerunud mõttemaailma avada.
Tüüpilised küsimused, mida mult või abikaasalt küsiti, kui kuuldi, et jään lapsega koduseks, olid järgmised. Kas naine naaseb tööle raha pärast? Kuidas sa lapsega kodus hakkama saad? Kes lapsega on, kui naine töötab? Millal sa tööle tagasi tuled? Kas teil on teine laps tulemas? Oled sa kindel, et tahad koduseks jääda? Ja viimaks: kust selliseid mehi saab nagu sina?
