"Kas keelame ära stereotüüpse perekonnaga lasteraamatud, et kõik oleks poliitiliselt korrektne?"

Ma olen kasvanud üles raamatutega nagu Pipi Pikksukk, Tom Sawyer ja Huckelberry Finn, Karlsson katuselt. Kõikide nende raamatute ümber on käinud tõsimeelne debatt, et need ei ole poliitkorrektsed ja kui ma õigesti mäletan, siis Huckelberry Finni on lausa tahetud ära keelata.

Minu üheks lemmikseriaaliks lapsena (ja tegelikult praegu ka) on “Väike maja preerias”. Ma ei tee kusjuures üldse nalja. Selline naiivne, aga armas seriaal – head võitsid alati. Vähemalt mina arvasin nii, aga võta sa näpust, peategelased ei olnudki vaid head, olid hoopis rassistlikud ja stereotüüpsed, ei sobi kaasaegsesse ühiskonda. Tere tali! Raamatu tegevus toimus 19.sajandi lõpupoole. Maailm OLIGI siis teine. Kirjandus oli ka teistsugune. Selle asemel, et ära keelata, ümber kirjutada ja maha salata, tuleks ajaloost õppida, selgitada ja seletada, miks vanasti nii oli. Ei ole midagi jaburamat kui ajaloo ja kirjanduse ümber kirjutamine.

Mis järgmiseks. Keelame ära Bullerby lapsed? Sest perekond on liiga stereotüüpne? Ema ja isa ja kaks last. Kirjutame ümber. Teeme Liisa mustanahaliseks adoptiivlapseks, Olle gay´ks ja vanemateks kaks ema või kaks isa, et sobituks tänapäeva? Vahtramäe Emil, mis on meie pere üks lemmikraamatuid ja multikaid, peaks olema juba ammmu keelatud. Seal saavad lapsed konkreetselt rihma. Kus on nüüd Lastekaitse Liidu juhi silmad? Miks ta ei nuta?

On täiesti loomulik, et ajad muutuvad. On täiesti loomulik, et kirjandus muutub koos ajaga. Üks päev sattus mulle kätte Leelo Tungla raamat “Kartul, lehm ja kosmonaut”. Mulle meeldis lapsena see raamat. Ka praegu on täitsa tore raamat sirvida. See on õnnelikust lapsepõlvest. Samas ülistuslaul kolhoosielule. Mis inimese see minust teeb, et ma seda raamatut toredaks pean? Kas ma tahan öelda, et elu Nõukogude Liidus oli tore? “/…/ oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses,” ütleb ühes intervjuus Leelo Tungal. Täpselt nii saab lugeda ka seda raamatut. Ja teisi oma ajastu raamatuid.

Me ei pea minesatama kui näeme aknakardinaid, kus kaks mustanahalist last Pipile tuult lehvitavad. “Kas nüüd vaatavad valvsad ühiskondlikud tsensorid kogu lasteklassika kullipilguga üle ja löövad küüned sisse kõigele, mis nende meelest on rassiliselt või sooliselt ebakorrektne. Mis saab Tootsist Kiire ristjatsel? Kuidas nimetatakse tulevikus Julk-Jüriks hüütud köstrit? Millega asendatakse Paunvere poiste lahing, kus Toots kutsub üles punanahkadele valu andma?” (Leelo Tungal)

Artikkel on blogist Estonian With a Backpack