Suvine sünnipäev – õnn või õnnetus?

Mina olen sündinud keset külma jaanuarikuud ja abikaasa oktoobris. Salamisi unistasin alati, et meie laps sünniks suvel, sest oh seda õnne kui saab õues sünnipäevi pidada ja väljas on su sünnipäeval ilus, valge ja roheline. Nüüd on nagu tunne, et soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest meie laps sündis küll juulikuus, aga on meile tugevalt mõista andnud, et see olla kõige nõmedam aeg sündimiseks üldse.

Kuni ta oli väike, oli kõik hästi ja tal endal suhteliselt suva, eks ei saanud arugi, et tal sünnipäev, lihtsalt tuldi külla ja toodi toredaid mänguasju. Tähistasime kuni kolmanda eluaastani suvel ta sünnipäeva mu ema juures suures pereringis ja ikka aiapeoga kui ilm lubas. Sealt edasi läksid lapse suvesünnad allamäge ja mitte ainult seetõttu, et mu ema oma maja maha müüs ja korterisse kolis, nii et kui õues pidada tahame, oleme sunnitud midagi rentima vms. Pigem on asi selles, et... mitte keegi ei tule enam lapse sünnipäevale, sest kõik klassikaaslased on suvel ju maal, laagrites või mujal ära.

Plaanisime kaheksandaks sünnipäevaks tütrele ägeda peo seikluspargis ja ta saatis kutsed kümnele klassikaaslasele ja neljale trennikaaslasele. Lõpptulemus oli see, et pidin ise lapsevanemaid üle helistama hakkama, sest enamus ei suvatsenud isegi tulekust-mittetulekust teada anda. Siis läbi häda, kaks päeva enne pidu jõudsin arusaamiseni, et tulemas on viis külalist. Okei, viis on hästi, lapsi kokku kuus ja seegi vahva seltskond. Päev enne pidu teatasid kahe lapse vanemad, et lapsed soovisid ikkagi maale jääda (aga kahtlustan vähemalt ühe puhul, et selle "lapse soovi" taga on vanema viitismatus ainult ühe sünnipäeva pärast linna sõita). Ja meie sünnaseltskond kahanes neljani. Mida teha!?

Pidu oli juba kinni makstud, suur tort tellitud ja ohtralt toidukraami varutud. Ja pidasime peo ära... koos kahe külalisega, sest üks ei ilmunud lihtsalt kohale. Kuna aga makstud oli inimeste eest ja olin ka ettevalmistusi teinud suurema hulgaga arvestades, siis nägi tütre pidu välja nii, et seal oli kaks sõbrannat ja osa suglasi, kes tegelikult olid kutsutud ka järgmisel päeval toimuvale perekondlikule kodusele istumisele. Ja üks külaline võttis kaasa ka oma õe. Tore oli ikka, aga õhtul oli laps siiski kurb ja vihane oma sõprade peale, et nad ei tulnud. Ütles, et teiste sünnipäevadel käivad alati kõik.

Oskasin teda lohutada vaid nii palju, et kui ta vanemaks saab, naudib ta suvesünnipäeva täiel rinnal. Praegu aga... ei teagi. Kas maksab järgmisel aastal enam üldse midagi korraldada kui laste kohale saamine selline jamamine ja sebimine on!?