Loe koos lapsega| Saara Kadaku muinasjutt "Ettevaatust, Krump" avaldab saladuse, miks asjad mõnikord kaovad
Tuleb tuttav ette?
Selleks, et teada saada, kuhu asjad kaovad, peame pisut ajas tagasi minema. Nimelt elas Urmelitemaal kuri ja eraklik urmel Krump. Miks ta kogu aeg üksi ja ülbe oli, ei teadnud enam keegi ja küsida ka ei julgenud. Kõik kartsid Krumpi. Võis ainult aimata, kas äkki oli too kiusakas urmel lapsena üksi jäetud või oli ta kelleltki väga haiget saanud ega usaldanud nüüd enam kedagi.
Ei tea.
Igatahes hoidsid teised temast eemale, sest lisaks kõigele nägi ta ka veider välja. Kui ta linna peal ringi kõndis, torises ta aina omaette, ja kui keegi julges teda pikemalt vaatama jääda, pistis Krump röökima:“Mida sa vahid! Anna parem oma kott siia! Kohemaid!”
Just nimelt, Krump oli ka pätt, kes teistelt asju varastas. Et kõik teda kartsid, olid nad hirmu pärast judisedes nõus loovutama kõik, mida too nõudis. Kui aga Krump mõnest abivajajast möödus, siis osutas ta tema suunas ainult näpuga ja naeris suure häälega: “Paras! Paras!”
Ei saanud temalt abi urmelipiiga Britt, kellel oli kingakonts jäänud ukse vahele. Ei aidanud ta pimedat urmelit Jaaku, kes ei leidnud koduteed. Vaese näljase kassipojakese peale tegi ainult: “Phähh!” ja kõndis ükskõikselt õlgu kehitades edasi.
Vaatamatu Krumbi kohutavale iseloomule ja kommetele teati, et tal oli ilmatusuur ilus kodu, teistest väga kaugel ja eraldatud. Keegi polnud seal kordagi külas käinud ning seega ei teatud ka, millega ta muul ajal tegeleb. Kuni ühel päeval tuli noortel urmelitel Sässil, Jackil, Krissul ja Jonil, kes käisid veel koolis ja olid hulljulged, mõte salaja Krumbi koju hiilida. Nad sõitsid söögivahetunni ajal ratastega kiiresti Krumbi värava taha, ronisid üle aia, jooksid kihistades akende alla ja piilusid sisse.
Krump ise tuli just uksest välja ja noored peitsid end kiiresti põõsaste taha. Krump jäi kuulatama. Mis krabin see oli? Krissu hakkas vaikselt kartma: “Krump tuleb kallale, kui meid näeb!”
“Tšš, tasa,” sosistas Jack vastu.
Õnneks jalutas Krump edasi ja noored said mõne aja pärast põõsast välja tulla. Nad nägid teisel korrusel irvakil akent ning ronisid mööda ronitaime üles. Jon jäi alla valvesse.
Milline vaatepilt avanes neile siis, kui nad aknast olid sisse hüpanud, tuli neile üllatuse ja šokina. Krumbi kodu oli pungil täis kõiksugu kilakola hunnikuid! Küll leidus siin niidirulle, nööpe, üksikuid jalanõusid, lusikaid, prille, tikutoose, ehteid, suur hunnik münte, juhtmeid, kõrvaklappe, mänguasju, klotse, riideid, pastakaid, võtmeid, rahakotte ja nii edasi.
Ruumid olid asju täis tuubitud nii, et raske oli isegi ringi liikuda ja hunnikute vahel teed leida.
“Vaadake, ma leidsin oma rula, mis mul kadunud oli!” hüüdis Jack.
“Ja mina oma eelmise telefoni!” hüüdis Sässi.
Noored urmelid said aru, et kõik maailma asjad, mis inimestel või urmelitel ära kaovad, leiavad tee just nimelt sellesse majja. Krump ongi see, kes kõigil aeg-ajalt salaja külas käib ja asjad ära “kaotab”! Nad olid nii suures hämmingus, et ei teadnud, mida oma avastusega peale hakata.
“Ma arvan, et me peame politsei kut…”
“MI-DA TE PEA-TE?!”
Noored vaatasid karjatades hääle suunas. Ukse peal seisis kuri Krump!
Nad hakkasid karjudes põgenema, aga Krump sai nad kätte, sidus tooli külge kinni ning lubas igaveseks pantvangi jätta. Ainult Jon, kes nägi kõike akna tagant, oli vaba ja ruttas tuhatnelja politseisse.
Kui algul pahandas politsei väga, miks noored Krumbi majja sisse tungisid, mõistsid nad ometi, kui tõsised asjad seal toimuvad ning kihutasid brigaadiga kohale. Krump arreteeriti ja saadeti asjade varastamise ja noorte pantvangistamise eest karistuseks metsa elama.
Metsas pidi Krump täiesti üksi ja omapead hakkama saama. Ei olnud tal süüa ega ulualust, tal oli külm ja juba varsti muutus ta väga, väga õnnetuks.
Küll komistas ta juurikate otsa ning nikastas ära oma jala. “Aidake mind!!” hüüdis ta, aga asjata, sest kedagi polnud ligilähedalgi.
Küll sõi ta mürgist marja ning tal hakkas kõht valutama. “Appi, mul on paha olla!” ahastas ta, aga kedagi polnud aitamas.
Siis kukkus ta rabamülkasse. “Appi ma upun!” ahmis ta õhku, aga keegi ei kuulnud.
Kui ta lõpuks läbi ligunenuna ja häbistatuna kuidagi rabamülkast välja roomas, seejärel üksildase, näljase ning kurvana kännu otsas konutas, hakkas ta vaikselt aru saama, et ka teiste abistamine võib elus väga vajalik asi olla.
“Üksi ei saa ma millegagi hakkama. Olen kurb ja õnnetu ja kui minuga midagi juhtub, siis ei aita mind keegi,” nuuksus Krump.
Korraga ilmusid põõsa tagant korravalvurid, kes olid tegelikult Krumpi kogu selle aja jälginud.
“Me näeme, et oled oma õppetunni kätte saanud. Kui lubad, et sa rohkem asju ei varasta ja teisi aitad, siis lubame sind koju tagasi!”
“Ja-a-a-a! Muidugi ma luban,” värises vaene õnnetu Krump.
Ta toimetati koju tagasi ja oi, kui hea meel tal oli tagasi oma soojas majas olla. Tõsi, enam ei olnud tal hunnikutes asju, sest need olid jagatud vaeste ja abivajajate vahel, aga hea meel oli tal sellegipoolest.
Siiski-siiski, peatselt hakkasid vanad harjumused ennast meelde tuletama ja Krumbi näpud sügelesid taas. Ta võitles oma hiljuti ärganud südametunnistusega, juurdles ja mõtles, kuni jõudis järelduseni: “Ahaaa! Ma tean! Kui inimene jätab oma asjad laokile ja unustab need maha, pillab kogemata tänavale ja ei pane seda ise tähelegi, siis võin mina küll minna ja selle asja ära võtta ning toimetada kellelegi, kes on vaene ja väeti, kellel seda asja väga tarvis läheks. Siis ei ole see enam vargus, aga teisi aidata saan ma sellegipoolest!” (Armas väike sõber, mõtle ise ja aruta oma ema-isaga, kas Krumbil ikka oli õigus või mitte, ja kuidas ta veel saaks head teha).
Vaat nii kaval urmel on endameelest Krump.
Aga nüüd sa siis vähemalt tead, kuhu sinu kadunud asi võis rändama minna. Ju Krump leidis selle üles ja toimetas kellelegi, kellel seda rohkem tarvis oli. Ja kui sa ei taha edaspidi millestki ilma jääda, siis hoia oma asjadest kõvasti-kõvasti kinni.
Igast heast teost sünnib üks urmel. Kes on urmelid?
Urmelid on väikesed, umbes pöidlapikkused olendid, kes sünnivad ainult siis, kui keegi teeb südamest tuleva heateo.
Nad on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud ning eelistavad uudishimulike pilkude eest peitu pugeda. Urmelid oskavad suurepäraselt kurbust ravida. Kui keegi on väga kurb, tunnevad urmelid selle kaugelt ära ja tulevad teda salaja lohutama. Samuti oskavad urmelid unenägusid ehitada. Aga nemad ehitavad ainult ilusaid, värvilisi unenägusid — ja ainult väikestele lastele, kes oskavad just selliseid unenägusid näha.
Vaata ka SIIA!
