Loomulikult on uskumatu ka selle aasta suvi, mis teebki need maalkäigud nii meeldivaks. Jaheda või vihmase ilmaga poleks sealgi suuremat muud teha kui linnas, aga praegu on meil ju täielik paradiis. Poeg jookseb koduaias paljalt ringi, sööb põõsast sõstraid, valib endale peenralt kurgi, näitab näpuga "Anna!" puudeladvas punetavate murelite poole. Õhtu lõpuks tõstame oma mullase mudilase sauna eesruumi sooja veega pesukaussi ja ööuned on sügavad ja magusad. Noh, vahel segavad neid päeva jooksul kogutud sääsekupud ja halvemal juhul parmuhammustused, aga need on vaid tillukesed tõrvatilgad meie üüratus suvises meepotis.

Mul on siiralt ja nii südamest kahju lastest, kel pole võimalik suveks maale minna. Elame ise korteris ja õhtuti on majade ümbrus lärmakaid lapsi täis. Jah, neil tundub olevat vahva (miks nad muidu poole ööni kilkaks ja jookseks), aga kus nad mängivad? Parklas autode vahel. Suured lapsed kiiguvad väikelaste kiikedel ja chillivad nende liivakastis. Istuvad poe ees, ronivad katustele... See pole võrreldav hilisõhtuse suplusega järves, korvpallimänguga küla keskel ja rattaretkedega rabasse. Ja ma loodan väga, et kui peredel on maakohti, kuhu suveks sõita või kas või lapsed puhkama saata, kasutavad nad seda täiel rinnal ära.